/nginx/o/2019/12/19/12823123t1he95c.jpg)
/nginx/o/2019/04/29/12018903t1h5da0.jpg)
Vägivalla ringi katkestab alati ja ainult ohver. Vägivallatseja ei mõista ise end kunagi milleski süüdi, kirjutab MTÜ Pärnu Naiste Tugikeskuse juhataja Margo Orupõld.
«Jõupositsioonil mehed helistavad väidetavale vägivalla ohvrile ja küsivad, kas...?» (25)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Postimees kirjutas eile, et väliskaubanduse ja infotehnoloogia ministri Marti Kuusiku endine abikaasa pidi Mart Helmele, Martin Helmele, Marti Kuusikule ja peaminister Jüri Ratasele telefoni teel kinnitama, et Kuusik pole kodus vägivallatsenud.
«Jõupositsioonil mehed helistavad naisele, kes paljudele teada olevalt on räige vägivalla ohver ja küsivad, kas .... ? Sellise tehnika kasutamist näeme tavaliselt vanades krimi- või sõjafilmides, kus sul on ainult üks vastus, kui tahad edasi elada,» kirjutab MTÜ Pärnu Naiste Tugikeskuse juhataja Margo Orupõld.
Margo Orupõld: hirm ja häbi on see, miks naised vaikivad
Elame täna nagu Ameerika mägedel. Üks ühiskonna väärtusi kõigutav teema ei jõua veel sügavusse vajuda, kui juba täiskäigul ja kiljudes põrutame valitsuse kindlal juhtimisel järgmise tipu poole. Turbulentsis elamine võtabki aeg-ajalt jalad alt ja ei tea, kuidas jälle õigele rajale saada. Isegi peaminister ei tea. Või kui teab, siis vaatame silma, paotame suuorganit ja usume, mis sealt tuleb.
Pärnu Naiste Tugikeskus on oma teenuseid pakkunud lähisuhtevägivalla ohvritele juba üle üheksa aasta. Selle aja jooksul on meil olnud 2413 esmast klienti. See tähendab, et need on olnud naised oma nime ja näoga, kes on julgenud abi otsida elule, mis on täis vägivalda. 384 naise elus on olnud vägivald niivõrd jõhker, et vaja on olnud turvalist majutust väljaspool oma koduseinu.
/nginx/o/2019/01/17/11722147t1hba48.jpg)
2010. aastal pöördus politsei poole 1200 lähisuhtevägivalla ohvrit, 2018. aastal 3607. Oleme riigina näidanud, et vägivalla ohvrid saavad abi ja selle usalduse kasvatamisega oleme liikunud aasta-aastalt turvalisema ja vägivallatuma elu suunas.
Teame, et vägivallatseja ja tema ohvri käitumist ongi raske mõista. Lundy Bancroft on oma raamatus «Miks ta seda teeb» väga hästi vägivallatseja käitumismudeli lahti kirjutanud. Vägivallatsejad on oma tegutsemise mustri järgi selekteeritud järgmisteks tüpaažideks: nõudlik mees, härra õige, veesogaja, rividrilli seersant, härra ülitundlik, playboy, rambo, ohver, terrorist, vaimuhaiged ja sõltlased.
Kui neid tüüpe hästi tunda, siis on lihtne mõista, miks nad ei mäleta, kas olid kodus, kui naine kukkus. Miks nad vähendavad ja pisendavad, miks nad nimetavad vägivalda vaid turbulentsiks jne. Seda kõike räägivad nad kahjuks häälekalt läbi oma suuorgani ega saa ise arugi, kuidas enda vägivaldse käituja tüübi reedavad.
Siseturvalisuse vallas on mitmed ministeeriumid teinud koostööd ohvrite taasohvristamise vältimiseks. Liigume samm-sammult selles suunas, et ohvriga kokkupuutuvad spetsialistid oleksid teadlikud, mõistvad ega paneks teda taas ohvri seisusesse. Siiski oleme jälle olukorras nagu saunast tulles, kus keegi sind jääkülma veega üle viskab. Pesuehtne turbulents. Jõupositsioonil mehed helistavad naisele, kes paljudele teadaolevalt on räige vägivalla ohver ja küsivad, kas .... ? Sellise tehnika kasutamist näeme tavaliselt õõvastavates krimi- või sõjafilmides, kus sul ülekuulamisel on ainult üks vastus, kui tahad edasi elada.
Verbaalselt vägivaldse ja füüsiliselt vägivaldse mehe käitumises ei ole reeglina erinevusi. Mõlema käitumise allikas on mõtlemine. Sellist mõtlemist demonstreeriti meile eile, kui helistati naisele, kellel on kalduvusi «kukkumisele».
Euroopa Põhiõiguste Amet uuris 2012. aastal, miks vägivallaohvriks langenud Euroopa naised nendega juhtunust politseile teatada ei taha. Populaarseim vastus eesti naiste hulgas ehk 44 protsenti vastanuist pidas seda peresiseseks asjaks. 20 protsenti naistest soovis seda hoida saladuses, 18 protsendil oli hirm kättemaksu ees ja 16 protsendil oli häbi ja piinlik.
Hirm ja häbi on kõige võimsamad tegurid, miks naised vaikivad ja soovivad seda kõike vaid unustada. Naiste ainus soov on kaitsta oma lapsi ja oma eluga edasi minna. Isegi elatisrahade protsesse ei soovi nad algatada, sest on vaid soov seda kõike unustada. Kuid unustus ei tule.
Meie poole on pöördunud naisi, kes on juba nelikümmend aastat vägivaldsest suhtest eemal, kuid vajavad ikka endas selguse saamist. Naised ei hau kättemaksu, vaid arusaamist, kuidas ta sattus olukorda, kus keegi teine hakkas talle võõraid mõtteid pähe panema ja võttis talt tema otsustusvõime. Puhas psühholoogia ütleme meie, see tähendab spetsialistid, kes iga päev lähisuhtevägivalla ohvritega kokku puutuvad.
Vägivalla ringi katkestab alati ja ainult ohver. Vägivallatseja ei mõista ise end kunagi milleski süüdi. Isegi mitte peaministri palge ees. Miks on muidu kohtutes lähisuhtevägivalla kuritegude protsessid nii aeganõudvad ja venivad?
Mis siis tänases olukorras teha?
Koolitusi lähisuhtevägivalla teemal on vähe.
Pärnu Naiste Tugikeskusel on kogemused ja oskused koolitada lähisuhtevägivalla sisu mõistmisel, vägivallatseja ja ohvri käitumise lahtimõtestamisel. Seni on sellest kõik ka aru saanud. Räägime lihtsalt ja selgelt, nii et onu Jüri ka mõistab. Kutsuge meid end koolitama, kallid rahvaesindajad ja tänased otsustajad. Tasuta töö ei ole meile võõras. Kirjutage naistevarjupaik@gmail.com.