Anvar Samost: täiuslik ootuste kahestumine

Anvar Samost Foto: SCANPIX

Erakondadest rääkides vaevab Eesti avalikkust ootuste püsiv kaksipidisus. Isamaa ja Res Publica Liidus (IRL) toimuva vastuvõtt on pea täiuslik näide. Mida me näeme ja kuuleme? IRL on taas kriisis, nende sees käib võitlus, on vastuolud, erinevad tiivad, eriarvamused, puudub üksmeel.

 Erakonna esimees peab lepitama lepitamatuid ja rahulolematuid. Kirjutatakse avalikke kirju, millest mõne autorid ähvardavad erakonnast lahkuda. Erakonna esimees vastab neile mitte just nii väga läbi lillede soovitusega ähvardus teoks teha.

Ministrid peavad eestseisuse ja volikogu ees selgitama oma tegusid ning nende jätkamine pannakse hääletusele. Pole teada, millised on kiiresti lähenevate sisevalimiste tulemused.

Vaatlejad ennustavad lagunemist, segadust, marginaliseerumist, valijate toetuse kadumist ning lõpuks ka lõppu (nagu alati). Eelkirjeldatuga paralleelselt vaidlevad inimesed liikmemaksude piinliku statistika näitel erakondade sisedemokraatia ja liikmete tegeliku kaasatuse üle.

Erakonnad ütlevad tuimalt, et nad ei korja liikmemaksu, et mitte võtta vaestelt võimalust maailmavaadet väljendada. Ajakirjanikud ja poliitikavaatlejad selgitavad, et erakonnad on täis surnud hingi, kelle käest liikmemaksu küsimine tähendaks valdavalt passiivse massi soovimatut elavnemist ning kohest vajadust tunnistada, et liikmeid pole mitte 10 000, vaid kaks või kolm korda vähem.

Ajaleht kasutab juhtkirjas erakondade juhtimist hinnates sõna «võimuvertikaal », mis ei tekitagi erakondade poolt pahameelepurset. Teiste sõnadega: me soovime, et erakonnad oleksid tõelised erakonnad, mis koondavad ideid ja inimesi, kes tahavad Eesti elu edasi viia, valijate toetusel võimule tulla, vastutada ja visioone luua.

Kui vaja, siis peaksid need erakonnad olema võimelised muutuma, uuenema, haarama uusi ideid ja inimesi, reageerima muutuvatele oludele, tegelema enesekriitika ja -puhastusega. Kui nii tõepoolest toimubki (mõistan, et olen siinkohal üldistades suuremeelne), siis võtame sisse küüniliste pragmaatikute poosi ja küsime: mida oodata erakonnalt, kus pole stabiilsust, selget juhtimist ja kindlat üksmeelt?

Toome paralleele liidrikesksete erakondadega, kus sellist «jama » juba naljalt ei saa juhtuda. IRL peab kahtlemata selgitama välja, milline on nende ministrite vastutus. Kui Indrek Raudne, Nikolai Stelmach või mõni muu on eksinud seaduse või eetikanormi vastu, siis peab erakond otsustama, kas nad välja visata. Sellel kõigel on kahtlemata mõju erakonna esimehe valimistele. Nii ongi normaalne igavas Põhja-Euroopa riigis.