Aidi Vallik.

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Eesti kirjandusel oli 1990ndate alguses raske. Kirjastamisstruktuurid olid ümbermängimisel, protsessid muutumas, kultuurkapital surnust ärkamise järel unesegane. Raske oli aru saada, kuidas asjad nüüd käivad ja mismoodi on.

Ah jaa, lasteraamatud olid ka muutunud mustvalgeteks ja pehmekaanelisteks. Oma kümme aastat läks aega, enne kui lasteraamat taas lapsepäraselt värviliseks ja vastupidavalt kõvakaaneliseks muutus.

Nüüd, 2000. aastate esimese kümnendi lõpust alates kogen tollasega vaata et samaväärset olelusvõitlust. Kirjastused, raamatumüüjad ja kirjanikud rabelevad ellujäämise nimel ning igasuguseid nippe appi otsides. Mõni kukub ja mõni kaobki, sest olelusvõitlus vähenenud ressursside ümber on karm.

Asjad polnud ju kaugeltki korras enne majanduslangustki. Oli probleeme, millega tegelemine olnuks kultuuripoliitiline ülesanne, aga mille lahendamiseni ei jõutudki. Ning suurivaevu mäest üles tiritav kelk hakkas masuaegsete maksutõusude ja kärbete koorma all paratamatult tagasi allapoole vajuma, hoolimata selle vedajate kahe-, kolme- või kümnekordsest pingutusest.

Me isegi ei räägi enam «kirjanikupalgast» oma žanri parimate autorite elujärje tagamiseks, ei räägi enam agendisüsteemi loomisest Eesti kirjandusturul, andmaks kirjanikele võrdset majanduslik-juriidilist positsiooni kirjastustega läbirääkimistel, ei räägi enam paljustki muust – need teemad on unustatud.

Nüüd räägime sellest, kuidas üldse kirjaniku või kirjastusena raamatuturul ellu jääda, ja e-raamatute võimalustest, mis ometi ei ole Eestis praeguse müügimahu juures tänase päeva lahendus, vaid pigem investeering tulevikku. Seda tulevikku aga näevad kirjanduses need, kes praegu jäävad ellu ning ühtlasi oma liistude juurde, st kirjandusse.

Eesti kultuur ei ole nii suur ja tugev, et lubada endale ressursside raiskamist. Anded – elavad andekad ja kõrgel tasemel loomevõimelised inimesed – on kultuurile vaieldamatult üks olulisemaid ressursse. Ilma nendeta ei oleks ka rahast kasu.

Oma rahva kultuuri valdavalt mujalt sisse ostetud annetega ju ei ehita.  Ja kui omal alal väga heade oskuste ja suure andega inimene on sunnitud lõpetama loometöö, et teenida oma pere elatamiseks raha mõnes muus pühendumist nõudvas ametis, on see kaotus meie kultuurile.

Kunst ja loometöö pole ju midagi sellist, mida pikemat aega oleks võimalik kõrgtasemel teha mingi hoopis teiselaadse põhitöö kõrvalt ja õhtutundidest, nii-öelda hobi korras. Et pillimehe sõrmed suudaksid nädala pärast toimuval kontserdil instrumenti valitseda sama täpsuse ja tundega, kui nädala eest toimunud kontserdil, peab iga päev kuluma tunde harjutamisele.

Et valmiks romaan, peab kirjanik  pika aja vältel vaatama maailma läbi oma tegelaste silmade ja tunnetama elu nagu nemad, mõtlema, süvenema, kavandama, kirjutama, maha kustutama ja uuesti kirjutama, iga päev midagi. Iga päev lehekülgi.

Kui nende inimeste viljakaim päevaaeg on sisustatud mingi hoopis muu tööga, siis  sellel alal, kus neil oleks ühiskonnale anda kõige rohkem, jääb nende osas alles kaks varianti: kas väheneb tunduvalt produktsioon või langeb tehniline tase.

See ei ole jonn, see on paratamatus, sest kui räägime juba ressurssidest, siis selle pillimehe ning selle romaanikirjaniku ajaline ressurss on kahanenud kaheksa tunni võrra päevas. Ja neil on ka pere ning lapsed näiteks. Enamasti ongi.

Isetegevuslasi ja hobitaset see näide muidugi ei puuduta, sest taidlus ongi sellepärast taidlus, et tehniliselt ega loominguliselt sellele kõrgeid nõudmisi ei esitata, selle põhilised väärtused peituvadki mujal. Nii professionaalne kultuur kui hobikultuur on mõlemad vajalikud ja rahva kestmisele ja heaolule tähtsad. Neil on lihtsalt erinevad ülesanded, erinev funktsioon ning sellest lähtuvalt ka erinev teostamistase. Aga meie rahvuslik kultuuripilt saab olla täielik vaid nende mõlema elujõulise olemasolu korral.

Sellepärast ma ei kurdagi, et triviaalromaanide autor Erik Tohvri igal suvel Eesti Autorihüvitusfondi eraldistest suure suutäie haukab. Ta teeb seda õigusega, kui rahvas teda vajab, kui tema raamatuid raamatukogudest laenutatakse mis hirmus ja kui valitsuse  määrus laenutushüvitiste väljamaksmise korra kohta seda võimaldab.

Inimestel on ju siiski õigus lugeda just sellist kirjandust, mis hetkel vastab nende ootustele, meeleolule ja lugejaoskustele, samuti mõnikord üldisele vaimsele võimekusele. Aga siin pole ju midagi, mida nii väga muutma peaks või muuta saakski, tegemist on ju täiskasvanud inimeste ja nende eelistustega. Ja parem ikka lugedes kui üldse lugemata.

Samamoodi on väga-väga palju inimesi, kelle jaoks kohaliku külakapelli või pensionäride naisansambli kuulamine on väärt kontserdielamus, kes on kirglikult kiindunud line-tantsu, kelle kultuuriline eneseteostus leiab väljundi kohalikus rahvatantsurühmas või kelle jõulusooviks on soetada endale järgmine Toomas Anni plaat.

See kultuuri osa, harrastuskultuur, täidab oma funktsiooni täpselt samuti, kui kõrgkultuur täidab oma. Ning  jõuvõtetega neid lähendada ei saa mitte kuidagi, sest Toomas Anni plaatide kuulaja ei hakka ilmselt kunagi kuulama arusaamatut Arvo Pärti, olgu või sundides, ning Pärdi austaja jaoks on Toomas Anni üks mõistetamatu kannatus ja karistus inimsoo pattude pärast.

Et triviaal- ja väärtkirjanduse vahekorra teema meie inimesi leigeks ei jäta, tuli just hiljaaegu ju ilmsiks ajakirjanduses toimunud erakordselt tulise poleemika raames, mille vallandas kultuuriministri ettevaatamatu arvamusavaldus ajaviitekirjanduse kättesaadavuse piiramise kohta. Ajakirjanduses võimendatuna paisus see küll vaata et tsensuuriplaaniks, ent kui unustada selle väljaütlemise ebaõnnestunud vorm, võib seal taga iva siiski näha.

Kahtlemata on kultuuriministril õigus selles, et välismaised menukad ajaviiteautorid, kes niigi miljonärid, ei tohiks saada manti meie oma autorite, eriti väärtkirjanduse autorite arvel. Eesti riik peab tõesti selles olukorras kaitsma oma autoreid, sest välisautorite osakaal autorihüvitusfondile laekuvate avalduste juures kasvab ilmselt iga aastaga – sedamööda, kuidas välismaistes kirjandusagentuurides info meie riigi laenutushüvitiste kohta levib.

Üks asi on laenutushüvitised, teine asi aga kirjandus, mida raamatukogud üldse sisse ostavad. Laenutushüvitiste maksmise korda saab valitsuse otsusega suhteliselt hõlpsasti muuta eesti autorite kasuks, aga tunduvalt tundlikum teema on raamatukogufondide komplekteerimise  suunamine.

See puudutab väga otseselt nii lugejaid, kirjanikke kui kirjastajaid, samuti raamatukogude eraldiseisvat otsustusõigust. Ei ole ju kõigi Eesti raamatukogude lugejaskond samasuguse sotsiaalse läbilõikega, ning milline rahvas just Abja-Paluojas või Vokas raamatukogu kasutab, sellest annab ülevaate ikka kohapealne kogemus. Pole näiteks mõtet tellida Viimsiga sama protsendi alusel lasteraamatuid sellisesse piirkonda, kuhu elama jäänud valdavalt vanad inimesed.

Nii ehk naa on selletaoliste valikuvajaduste põhjuseks siingi viimse võimaluseni piiratud ressursid. Raamatukogude raha on masu jooksul kärbitud mitmes järgus ning 2009. aastal kehtestatud raamatute käibemaksutõus on kirjanduse soetamise kõigile hinnatundlikele parajaks pähkliks muutnud.

Et ka üldine hinnatundlikkus Eestis viimase paari aastaga pigem suurenenud kui vähenenud on, siis maitsevad nende otsuste vilju praegu kõik raamatuturuga kaudseltki seotud inimesed peale kirjanike, kirjastajate ja raamatute hulgimüüjate, ka lihtsad raamatukogukasutajad, kes uudiskirjanduse lugemiseks kuid järjekorras peavad ootama. Aga isegi sellises olukorras püsib paljude inimeste vajadus lugeda Cartlandi ja Robertsit. Ja Erik Tohvrit.

Rahvaraamatukogu on mõeldud neilegi. Mõnes väiksemas asulas võib-olla just eelkõige neile. Ja sellepärast ei saa mütsiga lööma minna ka kultuuriminister. Kujunenud olukord nõuab tõenäoliselt palju kavalamaid ja komplekssemaid lahendusi, eriti kui vaatame raamatukogude probleemi juurest natuke kaugemale.

Viimase kolme aasta ja masuga on tervel meie riigi raamatuturul juhtunud palju paha, mille tagajärjed alles nüüd oma täies ilus välja paistma hakkavadki. Raamatukogude nurkasurutus on ju sellest vaid üks osa, aga et seal on tegemist otseselt riigiasutustega, on riik ise nüüd sunnitud mingeid lahendusi leidma.

Mis tagajärjed on aga ükskord ka näiteks väiksemate kirjastuste kiratsemisel ja kadumisel, hulgimüüjate protsenditõstmisel ja osakondade koondamistel, tugevaköiteliste ja ilusate eesti lasteraamatute olulisel vähenemisel, kirjanike siirdumisel ilukirjandusest eemale ja ka sellel, et ilmuvate eesti algupärandite nimetuste arv ja tiraažid on mitu aastat järjest mastaapselt kahanenud, seda saame otsustada alles tulevikus. Ehk vast nii kümne aasta pärast.

Aidi Valliku raamat «Mannikese lugu» võitis läinud nädalal Eesti Lastekirjanduse Keskuse kõige omanäolisema lasteraamatu auhinna Aasta Rosin.