Marti Kuusik vastab naisepeksu teemal ajakirjanikele FOTO: Mihkel Maripuu

FOTO: Mihkel Maripuu

«Tänaste teadmistega ei olnud mul võimalik teistmoodi käituda,» ütles president Kersti Kaljulaid, kes lahkus eile IT- ja väliskaubandusministri Marti Kuusiku ametivande andmise ajal riigikogu saalist. Tänases lehes kirjutame sellest, millest on nii meediamajades kui ka ametkondades juba nädalaid räägitud: EKRE ministrit Kuusikut süüdistavad koduvägivallas inimesed, kes tema peret tunnevad.

Ehkki mehe enda ja tema endise abikaasa sõnul ei vasta väited tõele, tõstatas teema ka peaminister Jüri Ratas ning just president pidas vajalikuks sedavõrd selge žestiga oma meelsust näidata. Meelsust näitas president sellegagi, et oli selga pannud džempri, mille rinnale kirjutatud «Sõna on vaba».

Avaliku võimu kohta öeldakse ikka, et üksnes juriidilisest korrektsusest ei piisa – asi peab õige välja paistma. Kuusik, kes jäi valimispeo järel jääknähtudega kiiruseületamisega vahele, sai avalikkuselt ja koalitsioonipartneritelt väga selge usaldusavansi, kui talle jäi alles õigus loodavas valitsuses ministrina osaleda. Seda hoolimata faktist, et ta tunnistas oma rikkumisi alles siis, kui ajakirjanikud need talle ette ladusid ning ka politsei toimunut kinnitas. Toona tõdes Kuusik, et avaliku elu tegelastele kehtivad suurusjärgu võrra kõrgemad nõudmised ja nüüdses rollis ta sellist riski ei võtaks, pidades siiski vajalikuks lisada, et promill oli ju väike ja tee sirge.

Postimehe ajakirjanikud on rääkinud mitme inimesega, kes väidavad, et ministri vägivaldne käitumine on kestnud aastaid. Ükski juhtum pole aga politseisse jõudnud ja Kuusiku sõnul mõistab Eestis õigust üksnes kohus. See on muidugi tõsi. Peaminister Ratasele sellest tõdemusest piisabki: «Ma sain tema ütluse, kui ta vaatas mulle otsa, et sellist asja pole olnud.»

Sel põhjusel pole me seda lugu lehes varem avaldanud. Ametlikku märki koduvägivallast pole ja selle väitjad pelgavad oma nime all rääkida. Teema delikaatsuse tõttu ei lahka me leheveergudel ohvri hingeelu ega paljasta tema minevikku. Aga kui peaminister isiklikult teemasse sekkub, peab seda tegema ka ajakirjandus. Ehk aitab teema avalikustamine selgust tuua – seda eelkõige nimeliste tunnistuste abil.

Teema delikaatsuse tõttu ei lahka me leheveergudel ohvri hingeelu ega paljasta tema minevikku.

Kuusiku-vastaste süüdistuste ilmsikstulek polnud paraku ainus eilset ametissevannutamist määrinud sündmus. Palaganiks tegid ürituse nii Mart ja Martin Helme žestid, millega nad matkisid Ruuben Kaalepile kriitikat toonud käemärki, kui ka riigikogu esimehe Henn Põlluaasa apsakas, kus ta presidenti valet perekonnanime pidi nimetas. Enne istungit – ja enne valitsuse ühisfotot – oli Põlluaas lasknud parlamendihoone Valgest saalist eemaldada seal ülemöödunud aastast seisnud Euroopa Liidu lipud. Põlluaasa enda sõnul on see «märk meie suveräänsusest» ning seda taotlesid EKRE rahvasaadikud ka eelmise riigikogu koosseisu ajal.

Kirjutasime juba möödunud nädalal, et loodava koalitsiooni esimene katsumus on Mart ja Martin Helme nädalavahetuse jutusaade. Kui veel märtsis lubas Martin Helme, et koalitsioonis erakonna retoorika järk-järgult muutub, siis pühapäeval kinnitasid mõlemad ühest suust: ei muutu.

Presidendi palutud sada vihavaba päeva lõppesid enne, kui loendur käimagi läks.