Arvo Haug: pime autojuhiks

Arvo Haug Foto: Liis Treimann

Vaadates seadusi, mille eest riigikogus sai kunagi seistud, meenub mitu printsipiaalset lahingut. Esiteks apteekide omandiõiguse laiendamine mitteproviisoritele, teiseks pimedale auto omandiõiguse piiramise takistamine.

Kuigi pime ise roolida ei saa, ei pea ta ka kelleltki autot lunima. Kui ta soovib, palkab täna minu, homme sinu ja ülehomme kolmanda juhiloaga sõbra oma auto juhiks. Ka apteeki võib omada proviisoridiplomita isik, kuid apteegitöö juhtimiseks tuleb tal palgata eriharidusega inimene.

Just see võitlus tuleb meelde, kui vaatan, kuidas praegu üritatakse teha tavapoodide müüjatest ravimimüüjaid. Ideed lubada käsimüügiravimid tavakauplustesse võib võrrelda ideega sundida just pimedat ennast bussijuhiks. Ka käsimüügiravim on ravim. Ravim on nii või teisiti mürk.

Mürgisus oleneb hulgast ja koosmõjudest. Tavapoe müüjalt on kuritegelik nõuda valmisolekut tegevuseks, mida tuleb aastaid ülikoolis õppida. Selle tagant paistab kaubanduskettide soov: müüa rohkem. Teha ravimist, mis on sisuliselt mürk, juhuost. Pole saladus, et kaubad on supermarketites paigutatud inimeste käitumist arvestades.

Igaüks on avastanud, et kui riiulite vahel triivida, hüppab teinekord nagu iseenesest ostukärusse mõni selline asi, mille kohta pärast küsime: miks seda vaja oli? Ja kui potid-pannid- sokid, mis niimoodi ostetud, ei tee muud kahju kui rahakotile, siis ravimikarbi ilust mõjutatuna tehtud ost niisama kahjutu olla ei pruugi.

Jutt, nagu oleks ostja suuteline ja peaks ise otsustama, millist ravimit ja millises doosis ta vajab, on vastutustundetu. Uuringud näitavad, et Suurbritannias on ravimite ohtlik koostoime surmapõhjuste hulgas kolmandal kohal. Selmet pakkuda inimesele toidupoes impulsiivse ravimiostu võimalust, tuleb teda julgustada apteekrilt nõu küsima.

Julgustavat teksti ravimireklaamide ees «pidage nõu arsti või apteekriga» ei maksa Suurbritannia uuringu põhjal alahinnata. Arstina väidan, et parim ravim on võtmata jäänud ravim. Kui inimene ei soovi / ei viitsi minna apteeki endale peavalurohtu ostma, siis pole tal selle järele tegelikult vajadust ja hetketuju ajel tehtud ostuotsusega toidupoes või bensiinijaamas ta pigem rikub tervist.

Tõsi, toksikomaanid oleksid poelahendusega vägagi päri. Postimees viitas mõni nädal tagasi Soome YLE uuringule, et Prisma esmatarbekaubad olid Tallinnas kallimad kui Helsinkis. Kui Postimees Prisma esindajalt hindade kohta päris, vastas too, et tema meelest on Tallinna Prismade hinnatase Eesti inimeste sissetulekuid arvestades vägagi mõistlik.

Sellised vastused peaksid nii tarbijakaitse, konkurentsiameti kui ka seadusandja panema vähemalt kulmu kergitama. Kas sellistele kaupmeestele tahamegi anda osa ravimiturust?

Tänu praegusele riiklikult reguleeritud süsteemile on Eestis ravimid Faktum-Ariko andmetel kuni kolm korda odavamad kui võrratult rikkamas naaberriigis Soomes. Kõige enam kaotaksid muudatusest eakamad inimesed. Just nende pensionist võtavad ravimid suure osa.

Põhiseadus nõuab riigilt oma kodanike tervisekaitset ja riik ongi kehtestanud ravimitele ranged hinnapiirid ja apteekidele ranged asutamisnõuded. Hulgifirmade juurdehindlus ravimitele on umbes viis ja apteekri juurdehindlus 15 protsenti.

Kuid juurdehindluste piiramine on küll terav, aga siiski kahe teraga mõõk. Väiksemad maa-apteegid kõiguvad praegu toimetuleku piiril. Neid toetatakse toimetulevate apteekide arvel. Rootsis juhtus apteegituru liberaliseerimise käigus see, et juurdehindlused viidi liiga alla (nad jäid siiski kõrgemaks kui meil) ja suur osa maa-apteeke pankrotistus.

Praegu kulutab Rootsi riik tunduvalt rohkem, kui säästa lootis. Lõhkuda oli lihtne. Ehitada on vaevaline. Tähtis on näha reaalsust. Leib, juust ja suhkur maksavad Tallinnas rohkem ja ravimid tunduvalt vähem kui Helsingis.

Tuleb tunnistada, et põhimõttelised otsused on olnud õiged. Olemasolevat ja toimivat süsteemi tuleb arendada, ravimihindu reguleerida. Maaapteegid peavad säilima, kaupmeeste saamahimu tuleb kontrollida. Aeg pole lõhkuda. Aeg on hoida.