Andres Herkel: ühinemine, mis pole täitnud ootusi

Andres Herkel Foto: Peeter Langovits

Elamislubade skandaalist tuleb erakonnas teha sügavad järeldused, kirjutab riigikogu IRLi fraktsiooni liige Andres Herkel.

Eesti poliitika vajab tugevat ja usaldusväärset rahvuskonservatiivset erakonda. Euroopa võlakriisi taustal tellimus selle järele üksnes süveneb. Aina suuremat tarbimist ja kasvavaid sotsiaalkulutusi propageerivad ideoloogiad ei saa anda jätkusuutlikke lahendusi.

Rahvuskonservatismil on paremad võimalused kaitsta rahandusdistsipliini ning tasakaalustada Euroopast peale tungivat üle võimete elamist ja rünnakut traditsiooniliste väärtuste vastu. Kuid ideoloogia pole see, millest ma siin rääkida tahan, vaid hoopis ideoloogia esindamise vorm, seega erakond.

Rahvuskonservatiivne suund on Eestis esil olnud alates taasiseseisvumisest ja tegelikult pisut varemgi – ERSP asutati 1988. aastal ja umbes samal ajal või veidi hiljem pandi alus hiljem Isamaaks ühinenud neljale erakonnale. Hiljem ühinesid ERSP ja Isamaa Isamaaliiduks (1995) ning veel hiljem ühines Isamaaliit Res Publicaga Isamaa ja Res Publica Liiduks ehk IRLiks (2006).

Kui Isamaa ja ERSP ühinemine oli küllalt sujuv ja tõi kaasa ilmavaateliste aluste selginemise, siis viimast ühinemist võib õnnestunuks pidada vaid piiratud osas. Negatiivseid aspekte on rohkem ja eriti selgelt tulevad need esile seoses äsja avalikustatud elamislubade müügi skandaaliga.

Enne skandaaliteemat ja sellega seotud arengute analüüsi tuleb siiski selgitada ühinemise motiive ning vähemalt ühte olulist kasutegurit, mille Isamaaliidu ja Res Publica liitumine viis aastat tagasi Eesti majandus- poliitilisele arengule andis. Iga erakonna loomulik tung ja ülesanne on laiendada valijaskonda ja kandepinda ühiskonnas.

Loomulikult tuleb seda tehes vältida ideoloogilist hägustumist. 2003. aasta valimiste järel oli Isamaaliidul riigikogu X koosseisus vaid seitsmeliikmeline esindus. Samadel valimistel saatis suur edu uut parempoolset erakonda Res Publicat, kes saavutas 28 kohta. Mõne aastaga muutusid kaalukausid oluliselt.

Ühinemise eelõhtul oli Isamaaliidu toetus kerkinud üle kümne protsendi, aga Res Publica heitles kolme kuni viie protsendiga valimiskünnise piiril. Millest siis oli tingitud Isamaaliidu toonane otsus võtta risk ja püüda sinilindu? Kahtlemata terendas soov võita ühendatud jõududega 2007. aasta valimised.

Res Publica maine oli küll skandaalidest räsitud, aga me lootsime, et noored poliitikud õpivad vigadest, nad on ära teeninud teise võimaluse. Vast kõige tähtsam oli toonase poliitikaspektri analüüs, mille põhjal me otsisime võimalust tõkestada Keskerakonna võimulepääs. Selleks oli vajalik ühtse ja tugeva paremerakonna teke.

Kuigi Mart Laari kolmas tulemine peaministrina jäi ära, oli ühinenud IRLi osalemine valitsuses perioodil 2007–2011 Eestile erakordselt oluline. Laari juhitud IRL reageeris majanduskriisi saabumisele tunduvalt kiiremini kui peaminister Ansipi Reformierakond. Vajalikud meetmed ja rasked otsused tulid õigel ajal.

Kui Isamaa ja Res Publica olnuksid sel ajal eraldi parteid ja kiire piduritõmme ei oleks õnnestunud, siis ei oleks Eesti maine ja majanduskasvu prognoos praegu kaugeltki nii heal järjel, nagu nad on.

Siin peitubki suurim kasutegur, mille ühinenud IRL suutis Eestile anda. Ei saa salata, et ideoloogias oli eriarvamusi, kuid need ei olnud lahendamatud vastuolud. Keerulisemad probleemid tulid esile siis, kui lähenes suurkogu, mis pidi komplekteerima erakonna juhtkonna 2011. aasta riigikogu valimiste eelseks ajaks.

Suuresti seesama seltskond, kes jäi vahele elamislubade äriga, ent märksa laiem kaasajooksikute arvult, näitas andekust mitmesuguste skeemide väljamõtlemisel ja elluviimisel. Võeti vastu suur hulk uusi liikmeid – tihti küll ilma nõuetekohaselt allkirjastatud avalduseta.

Vaatamata selgelt väljendatud eriarvamustele Tallinna piirkonna juhatuses vormistati liikmeteks kümned ja sajad valdavalt venepäraseid nimesid kandvad isikud. Nad ei ilmunud suurkogu saali, küll aga hääletuskastide juurde. Noorliikmete hulgas oli isegi mittekodanikke, kes alles viimasel hetkel hääletussedeli saajate hulgast kustutati.

Siim Kabrits sai eestseisuse valimisel sadu hääli rohkem kui Tunne Kelam. On täiesti arusaadav, et ühiskonda huvitab palju enam erakondade tehtav poliitika kui see, kuidas toimib nende sisedemokraatia. Erinevalt erakonna siseringist ei tekitanud ka tulemus, et Kabrits on Kelamist parem rahvuskonservatiivsete aadete kandja, ühiskonnas laiemat vastukaja.

Kuid sisedemokraatia mädanemine tekitab kiirelt siirdeid, mis ulatuvad riigi poliitikasse, ning elamislubade skandaal ongi näide sellest. Siiski pälvis avalikkuse tähelepanu riigikogu valimisnimekirja kinnitamine. Seekord torkas silma Raudse-Kabritsa kõrgasetus, neid eelistati palju teenekamatele liikmetele ja seda nimetati «põlvkondade vahetuseks».

Elamislubade skandaalist järelduste tegemine on muu hulgas seotud küsimusega rahvuskonservatiivse ideoloogia ja seda kandva erakonna tulevikust Eestis. Praegu on IRLi maine tugevalt määritud. Kommunikatsioonistrateegia, mis näeb probleemide taga kallutatud ajakirjandust, FSBd või muid vandenõusid, on lihtsalt enesetapjalik.

Kui lisada sisedemokraatia probleemid ja programmiline lihtsakoelisus, siis on olukord hull mis hull. Viimastel päevadel inimestega kohtudes olen adunud, et elamislubade skandaaliga seoses on üles kerkinud midagi, mis puudutab ühiskonna tundekeeli erakordselt valusalt. See pole tavapärane poliitskandaal, mis vaibub või ununeb, mida saab pudelisse tagasi suruda.

Poliitiliselt on edasiminekuks kaks võimalust. Maine taastamiseks peab IRL läbi tegema põhimõttelised muudatused, mis eeldavad märksa kaugemale ulatuvaid järeldusi elamislubade skandaaliga seotud isikute ja nende kasutatud meetodite kohta.

Probleemid on mõistagi laiemad, nad puudutavad ka valimisi ja valijatega suhtlemist. Rahvuskonservatiivne erakond ei pea valijaid labasel moel rahaliste lubadustega ära ostma, nagu viimati tehti, vaid peab pakkuma visioone riigi ja rahva tulevikust. Teine võimalus seda kõike pakkuda on luua uus erakond.

Siin on mitu küsitavust. Eesti poliitikamaastik on suurel määral välja kujunenud ja riiklik rahastamisskeem annab konkurentsieelise praegustele erakondadele. Ka ei saa uut erakonda luua n-ö Isamaaliidu pettunute baasil, uus sünergia eeldab palju laiemat kandepinda.

Kui IRList välja astumine on olnud paljude aatekindlate inimeste emotsionaalne reaktsioon, siis tegelikult tähendab nende inimeste kaotamine meile korvamatut kahju. Seega on eelistatud lahendus ikkagi sügavate järelduste tegemine IRLi sees.

See tähendab liikmete arvamusega arvestamist ning eetikaprobleemide juurteni tungimist – ükskõik kui ebameeldiv see ühe või teise poliitiku jaoks võib olla.