Aarne Seppel

FOTO: Erik Prozes

Mure ajakirjandusvabaduse pärast Eestis on südantliigutav, ometigi paistavad mure tagant poliitilised huvid, võltsvagadus ja enesehaletsus.

Konkreetsed kaasused on ettevõtete siseasjad ja seetõttu neid ei tahaks lahata. Esimene küsimus on alati, kas poliitikutel või muudel huvigruppidel on võimalused mõjutamaks ajakirjandust Eestis. Minu teadmisete kohaselt mitte. Kui on, siis vajame fakte ja kiiresti.

Eelkõige on probleemiks vaesus ja väärikuse vähesus. Ütlus «paber kannatab kõike» ei vasta tõele. Väga harva ilmub paberlehes midagi, mis on tõeliselt alla lati. Ma ei räägi kirjaveast, seda ikka juhtub, isegi mitte piinlikust faktiveast, mida ka vahel juhtub. Ma räägin sellest, kui autor kasutab stiili, mis eristub väljaande üldisest stiilist.

Vahel klaarib ja toimetab ära autorile lahedana tunduvad kõnekeelsused või ootamatud vulgaarsused toimetaja, vahel on viimseks kaitsemüüriks keeletoimetaja. Üldjuhul jõuab ajalehepaberile siiski tõeline käsitöötoodang.

Veebimaailm on paraku teistsugune. Ilmselt teen nüüd nii mõnelegi ülekohut, aga liiga tihti ilmuvad veebilood nii, et neid ei loe enne lugeja ette laskmist üle mitte keegi. Isegi autor mitte. Ja see on probleem. Igal väljaandel peab olema kokku lepitud stiiliraamat, vähemalt ühine tunnetus väljaande stiilist. Kõik ajakirjanikud peavad teadma, kuidas nad oma lugejatega räägivad. Isikupära on väga hea, argumenteeritud isikupära veelgi parem. Kunagi ei ole nii, et oma sõnade eest vastutab autor ainuisikuliselt, lisaks autorile vastutab alati peatoimetaja.

Ilmselt teen nüüd nii mõnelegi liiga, aga liiga tihti ilmuvad veebilood nii, et neid ei loe enne lugeja ette laskmist üle mitte keegi. Isegi autor mitte. Ja see on probleem. 

Alati on olnud diskussioone, kas mingi sõna või väljend on väljaande stiilile vastav. Teinekord on diskussioonid ka reljeefsed ja inimesed solvuvad. Kunagi ei ole aga räägitud tsensuurist. Nii nagu on alati kokku lepitud sobivaid sõnastusi, on ka alati põhimõttekindlaid, kes avastavad, et mõni teine väljaanne sobib neile paremini.

Ma tahaks kutsuda kõiki ajakirjanikke üles mõtlema enda väljaande stiili peale, aga mis veelgi olulisem, leidma endale toimetaja. Selleks võib kasutada ka kolleegi ja paluda tal oma jutt korra läbi lugeda. Iseenda õigsuses alati kindel olemine ei tähenda ajakirjandusvabadust, vaid pahatihti vigu ja järelemõtlematut väljendusviisi. Ajakirjanduse juhtidel aga on hädasti vaja leida võimalusi toimetajate kihi loomiseks ka veebitoodangule.

Lõpetuseks ka kahjurõõmsast võltsvagadusest. Pühalikul häälel iseenda tunde põhjal ajakirjandus- ja sõnavabaduse piiramisest rääkimine ei tähenda enamasti midagi muud kui rõõmuga konkurendi pihta turmtule andmist. Kindlasti tuleb vastu hakata, kui tõepoolest meie vabadusi poliitilist või majanduslikku kasu silmas pidades piirama hakatakse. Praegu ma midagi sellist otseselt ei näe.

Paljud väärikad inimesed on langenud iseenda häält ja sõna nautides enesehaletsuse magusasse alandusse. On tekitatud foon, milles otsitakse ja leitakse probleeme isegi siis, kui fakte ei ole. Nii magus kui see ka pole, aga iga ajakirjanik peaks mõtlema, et konkurendi kohta kuulujuttude põhjal ja fakte eirates usaldamatust tekitades saetakse sedasama oksa, millel ka ise istutakse.

Eesti ajakirjanduse tase on hea. On säravad tipud, kes töötavad maailmatasemel. On töömesilased, kes ei jäta meid teadmatusse. Ja on ka meelelahutajad, kes võtavad elu vabamalt. On häid lugusid, on väga häid lugusid. Vahel läheb ka aia taha. Aga ma ei tea kedagi, kes tahaks teha meelega halba tööd.

Pühalikul häälel iseenda tunde põhjal ajakirjandus- ja sõnavabaduse piiramisest rääkimine ei tähenda enamasti midagi muud, kui rõõmuga konkurendi pihta turmtule andmist.

Praegusel kohati hüsteerilisel foonil võivad muidugi olla omad tagajärjed. Oma kunagise kalli kolleegi mõtteid laenates: võib juhtuda kahesuunaline, vastandlik, aga samast algest pärit liikumine. Mõni ajakirjanik võib hakata täitma isetäituvat ennustust ja muutuvad konfliktsete teemade puhul paavstistki pühamaks. Konflikti haistes pööravad selja ja see oleks väga halb.

Teisalt võivad tekkida barrikaadidele pürgijad, kes soovivad iga hinna eest tõestada, et neid ei kõiguta miski. Pikemalt mõtlemata loobuvad nad faktidest ja faktide põhjal argumenteerimisest ning on omamoodi pühasõdalased. Minu arust on mõlemad suunad halvad, ei teeni lugejate huve ja ei suurenda toimetuste usaldusväärsust.