Rando Värnik

FOTO: SCANPIX

Hiljuti avaldatud maaelu arengu aruanne tõi esile mitu olulist aspekti. Kindlasti ei ole probleem selles, et suurlinna lähedal väheneb maategevuste tähtsus, kuid Tallinnast kaugemale jäävate inimeste ümberasumine ja sealsete piirkondade tühjenemine on tõsine teema.

Ligi pool Eesti valdade rahvastikust elab neljas maakonnas, kusjuures Harjumaa osakaal on 24 protsenti. Linnastumist võib vaadelda kui rangelt demograafilist või kui ka laiemat sotsiaalset protsessi, mis toob kaasa ulatuslikud muutused kogu ühiskonnas.

Arvestades Eesti väiksust on iga inimene väärtus. See tähendab, et riigi seisukohalt peame suutma kindlustada kõigile inimestele elamisväärse elukeskkonna, olgu linnas või maal. Kui analüüsida piirkondi koostatud maaelu arengu indeksi alusel klastritena, võime praegused vallad jaotada nelja rühma.

Esimesse klastrisse kuulub 78 keskmise arengutasemega valda. Nendel valdadel on kõigi osaindeksite (paiknemine, rahvastik, heaolu, ettevõtlus, maakasutus) väärtused keskmised. Teise klastrisse kuulub 39 valda, kus maaelu areng on ohus ja suhteline mahajäämus on muutunud kriitiliseks.

Nendel valdadel on kõige kehvemad paiknemise, rahvastiku ja heaolu osaindeks. Suhteliselt väike on ka ettevõtluse arengu ja maakasutuse osaindeksi väärtus. Kolmanda klastri 69 valda eristuvad kõige väiksema ettevõtluse ning kõige suurema maakasutuse osaindeksi poolest.

Seega kuuluvad sellesse klastrisse surve all olevad vallad, kus traditsiooniliste maategevuste roll on küll oluline, aga sellega kaasneb suhteliselt madal sissetulekute tase. Need vallad on pigem põllumajanduslikud, probleeme on ettevõtluse arenguga.

Neljas klaster koosneb Tallinna lähiümbruse kuuest vallast ning Ülenurme ja Jõhvi vallast. Nendes valdades on asukoha, rahvastiku, heaolu ja ettevõtluse osaindeksid kõige suuremad ja maakasutuse osaindeks kõige väiksem.

Selle klastri puhul tekib küsimus maaelu säilitamise kohta – kas neid valdasid edaspidi saabki käsitleda maapiirkonnana? Arvestades, et suur osa, ca 60 protsenti maal elavatest inimestest käib tööl suuremates keskustes ja linnades, on maal töökohtade loomine ja ettevõtlusvõimalused suure tähtsusega.

Tööränne peegeldab teatud valdkondade kiiremat arengut ning ettevõtluse arenguvajadust maapiirkondades. Kui isa ja ema käivad maalt tööl suuremas keskuses, siis ühel hetkel leitakse, et ka lastel on lihtsam hakata linnas koolis käima.

See omakorda tähendab maavaldade koolidele õpilaste vähesust ja koolide sulgemist. Kui esimestes kooliastmetes on maal valdavalt võimalus omandada haridus kodukohas, siis gümnaasiumiosas on see juba raskendatud. Aruandest selgus, et 60 protsenti valdade lastest saab gümnaasiumiharidust suuremates keskustes.

Paraku jäävad noored ka pärast kooli ja ülikooli lõpetamist suurematesse keskustesse. Ajude äravool toob paratamatult kaasa piirkonna arengu pidurdumise. Maaelu arengus tuleb lähtuda kahest tegurist, mis selgitavad nii soovi kui ka võimalust elada maal. Soov elada maal tuleneb kättesaadavatest teenustest, looduskeskkonnast ja sotsiaalsetest võrgustikest.

Võimalus elada maal eeldab sissetulekute loomist ning maa kui ressursiga seotud ja mitte seotud tegevuste mitmekesistamisest. Maaelu arengu kontekstis tuleb piirkondade arenguvajadusi käsitleda piirkonna eripärast lähtudes, oluline on teada kohalikke võimalusi ja üles leida piirkonna eripära. Ühe juhendi järgi maapiirkondi arendada pole võimalik.

Maaelu arengu aruannet saab lugeda ja alla laadida Eesti Maaülikooli kodulehelt www. emu.ee.