Arved Breidaks

FOTO: SCANPIX

Tallinnal on muu Eestiga võrreldes tohutu konkurentsieelis. Ajakirjanik Arved Breidaks näeb siiski võimalusi, kuidas riik saaks väiksemaid keskusi järele aidata, kuivõrd omavalitsused sellega toime ei tule.

Iga Eesti omavalitsus on oma arengukavas pühendanud pikema või lühema peatüki ettevõtluse soodustamisele ja töökohtade loomisele, ent loodetud edu on jäänud saabumata. Ettevõtlus on koondunud mõne suurema keskuse juurde ja ülejäänud Eesti voolab inimestest tühjaks.

Suur pilt on praegu Eestile positiivne, sest viimase paari aasta jooksul on siia toodud ridamisi põhjala eksportivaid tootmisettevõtteid või suurendatud juba tegutsevate firmade tootmismahtu.

Mõõdukat optimismi tuleviku suhtes lisab ennustus, et veel paljud Soome firmad kaaluvad tootmise ja äritegevuse üleviimist madalamaid tootmiskulusid pakkuvasse Eestisse.

Ajakirjandusest on läbi käinud Soome ettevõtete liidu prognoos, mille kohaselt võib lähiaastail üle lahe lõunasse liikuda isegi 4000–5000 ettevõtet. Kahtlemata on see hea uudis.

Eesti majandusele ja riigile tervikuna on parem, kui töökohad luuakse siin, mitte ei viida eestlasi Soome tööle. Selle kõrval on aga veel üks aspekt, millele Tallinnast vaadates pole vahest nii suurt tähtsust omistatud.

Nimelt see, kus konkreetselt (välis)investorid oma ettevõtted Eestis asutavad. Kahtlemata on Põhja-Eestil, eeskätt Tallinnal, olulised eelised uute töökohtade ligimeelitamisel. Pakkuda on kauba ja inimeste liigutamiseks vajalikud transpordikanalid (sadam, raudtee, lennujaam), parim valik vaba tööjõudu ning tootmisega kiiret alustamist võimaldavad tööstuspargid.

Pealekauba veel pealinna meelelahutusvõimalused. Raske on leida põhjust, miks peaks Skandinaavia või ka Eesti investor Tallinnast kaugemale minema, sest tootmise alustamiseks või laiendamiseks on pealinnas kõik vajalikud tingimused loodud.

Midagi enamat ei ole mujal Eestis investoritele üldjuhul pakkuda. Tööjõud võib mõnes maakonnakeskuses olla odavam, aga selle valik on kesine. Maa hind on väljaspool Tallinna ja Harjumaad madalam, kuid seal puudub ettevõtte alustamiseks vajalik taristu (elekter, veevärk, juurdepääsuteed, side).

EASi septembris avaldatud, Eesti masinatööstuse hetkeolukorda käsitleva uuringu kohaselt andsid 2009. aastal kogu masinatööstuse müügitulust 66 protsenti Harjumaa firmad. Seevastu Võru, Põlva, Valga, Jõgeva, Rapla, Lääne ja Hiiu maakonna puhul jäi vastav näitaja alla ühe protsendi, ülejäänud maakondadel kümnendiku piiresse.

Mõnevõrra paremini paistab silma Ida-Virumaa oma metallitootmise ning Tartumaa arvutite, elektroonika- ja optikaseadmete valmistamisega, kuid üldpilt on masinatööstuses, mis annab kolmandiku Eesti ekspordikäibest ja üle seitsme protsendi tööhõivest, märkimisväärselt Harjumaa poole kaldu.

Pole olnud kuulda, et riigi eesmärgiks oleks koondada (eksportiv) tööstus Tallinna ning jätta maakondadele nende turismitalud ja mahepõllumajandus. Ometi on nii läinud, sest riik ei ole tegelenud tööstuse planeerimisega, vaid lasknud sellel vabavoolus areneda. Kohatu on seepeale imestada, miks inimesed pealinna tunglevad – turismitaludes ja farmides pole lihtsalt piisavalt töökohti.

Kui soovida, et Eesti väiksemad maakonnakeskused säilitaksid/saavutaksid tõsiseltvõetavuse, et nad suudaksid pidurdada Tallinna jätkuvat valglinnastumist, on selle eelduseks töökohtade loomine maakonnakeskustes.

Lihtne on tegevusetust põhjendada väitega, et riik ega omavalitsus ettevõtlusega ei tegele. «Tööstuse planeerimine » kõlab tõesti nõukogudepäraselt, kuid väita, et riik ettevõtlusega üldse ei tegele, on samuti vale. Eesti riigile kuulub mitu suurfirmat, alustades Eesti Energiast ja Eesti Raudteest, lõpetades hiljuti taasomandatud Estonian Airiga.

Need ettevõtted kuuluvad riigile sel põhjusel, et üksnes vabaturu tingimustes ei oleks tagatud Eesti riiklikud huvid. Lennukompanii osteti tagasi eesmärgiga arendada Tallinnast lähtuvat liinivõrku, mis vabaturu tingimustes kippus känguma.

Eesti riiklik huvi peaks olema riigi tasakaalukas areng ning maapiirkondade konkurentsivõime tõstmine. Nagu rahvastiku siserände statistika näitab, pole perifeersed omavalitsused sellega üksi hakkama saanud.

Arengukavades ettevõtluse arendamisele pühendatud peatükid on jäänud sisutühjaks lugemisvaraks, sest väikelinnadel ja -valdadel pole ressurssi, oskusteavet ega sidemeid, et end investoritele atraktiivseks muuta.

Poliitikutel on kõige mugavam käsi laiutada ja öelda, et turg paneb kõik paika, kui investor Võrru või Raplasse minna ei taha, ei saa teda tagant sundida. See on mõnevõrra primitiivne seisukoht, sest tegelikult saab, ja Eesti riik on seda ka teinud.

Mitte väga ammu kuulus riigile Jõgeva külje all asuv rapsiõli pressiv AS Werol. Riik asutas selle eesmärgiga tagada Eesti põllumehele võimalus turustada rapsiseeme kodumaal, toota Eestis toiduõli ja müüa selle jääkproduktiks olev õlikook loomasöödana talupidajatele tagasi.

Võimalik, et õlitehas oleks Eestisse rajatud ka riigi initsiatiivita, kuid sellisel juhul oleks see tõenäoliselt asutatud mõne sadama lähistele, mitte Painkülla. Praegu kuulub õlifirma Eesti kapitalile, on laienenud ja loodetavasti teenib kasumit.

Tõenäoliselt on ja jääb Werol erandiks. Riigi ülesanne pole asutada maale ettevõtteid, vaid luua eeldused ettevõtluse arenguks väljaspool Tallinna. EASi kaudu makstakse erafirmadele välja märkimisväärseid arengutoetusi, mille abil on võimalik mõjutada investorite valikuid.

Praegu seda ei tehta, sest näiteks 2010. aastal tehti EASi kaasatud 24 välisinvesteeringust enamik Tallinnas või selle lähiümbruses. Olukorda on võimalik muuta, kui näiteks ühes maakonnakeskuses alustav või seal laienev tootmisettevõte saaks EASi toetuse kätte väiksema omaosalusega.

See oleks üks otsene stiimul investorile asutada oma ettevõte Tallinnast kaugemale. See raputaks kapitalistid lahti stampmõttest, et äri on võimalik ajada üksnes sadama ümbruses. Selle kõrval tuleb hea seista, et meie maakonnakeskused oleksid ka valmis investoreid vastu võtma. Väidan, et praegu need seda pole.

Omavalitsustel pole maad, mida ettevõtjatele pakkuda, samuti napib tööstusparke, kus oleks võimalik kiiresti tegevust alustada. Riik ei ole oma vaba maad omavalitsuste kätte eriti usaldanud, kartes, et vallad ja linnad hakkavad sellega kinnisvaraäri ajama.

Tööstusalade väljaarendamine on jäetud omavalitsuste hobiks, kes valdavalt on otsustanud sellega mitte tegeleda. Süsteemset lähenemist selles osas pole märgata. Tööjõu puudus on väiksemates kohtades praegu samuti probleem, kuid tõsiseltvõetavale ettevõttele ületatav takistus.

Kui tööjõud on seni liikunud Eestis valdavalt põhja poole, siis võib ta olude muutudes samahästi ka vastassuunas ehk koju tagasi minna.

3 mõtet

• Ühes maakonnakeskuses alustav või seal laienev tootmisettevõte võiks saada EASi toetuse kätte väiksema omaosalusega.

• Eesti majandusele ja riigile tervikuna on parem, kui töökohad luuakse siin, mitte ei viida eestlasi Soome tööle.

• Riik võiks panna õla alla tööstusparkide rajamisele – omavalitsuste käes pole asi eriti edenenud.