Mikk Salu

FOTO: Toomas Huik / Postimees

IRLi elamislubade skandaalis on endiselt üleval üks oluline küsimus. Kas ministrid Juhan Parts ja Ken-Marti Vaher olid teadlikud Indrek Raudse ja Nikolai Stelmachi ärist?

Kindlasti tuleb ka elamislubade ärist endast välja kummalisi detaile, juba on viidatud loa saanud kahtlastele tegelastele, kuid pikas perspektiivis on tähtis see, kas ministrid valetasid või mitte.

Praegu lähtume Vaheri ja Partsi enda sõnadest ja kui ei ilmne uusi fakte, ei leita mingit kirjavahetust või midagi sarnast, siis jääbki üle kaudne hindamine. Kas uskuda neid või mitte?

Tahaksin juhtida tähelepanu paarile asjaolule, mis võivad ministrite kasuks rääkida. Asja keskmes on Ken-Marti Vaheri 15. oktoobril allkirjastatud määrus, kus kehtestati 2011. aastaks tähtajalise elamisloa ettevõtluseks arvestatavaks piirmääraks 170 inimest.

Määruse eelnõus oli vastava arvuna kirjas 110, majandusministeeriumist (Juhan Parts) tulnud soovi põhjal tõsteti see lõpuks 170 peale. Kogu debatt käibki selle ümber, kas selle tõstmise taga võis olla soov parteikaaslaste ärile kaasa aidata.

Siin on aga üks oluline nüanss. Nimelt, sellel hetkel kui Ken-Marti Vaher siseministriks sai, polnud olemas ühtegi piirmäära, ei numbrit 110, 170 ega ühtegi teist – ka varasemad siseministrid polnud numbrit määranud.

Vene ärimehed võisid vabalt ettevõtluseks elamisluba taotleda ja see number oleks võinud kerkida ka 200, 300 või 500 peale. Tõsi, reaalselt see kunagi nii kõrgele ei läinud, kuid teoreetiliselt oleks võinud, sest ülemist piiri polnud.

Seega, kui Ken-Marti Vaher oleks tahtnud Raudse ja Stelmachi äri soosida, olnuks kõige lihtsam viis mitte midagi teha, ei midagi kehtestada ja jätta kord selliseks nagu varem. Ja teine nüanss.

Päevaleht kirjutas mõne päeva eest, et Raudne ja Stelmach imbusid ministeeriumis otsustajate ringi, viidates, et mõlemad osalesid 14. novembril majandusministeeriumis ümarlaual, kus arutati välismaalaste seaduse muutmist.

See näitab küll selgelt Raudse-Stelmachi huvide konflikti, kuid siin tasub üle rõhutada ka ajatelge. Kõnealune ümarlaud toimus 14. novembril, skandaalne määrus jõustus aga 15. oktoobril ja sellele eelnenud Partsi soovituskiri läks teele 10. oktoobril.

Ehk siis Raudne ja Stelmach «imbusid» otsustajate ringi kuu aega pärast otsuse tegemist. Iseenesest ei välista eeltoodu Partsi ja Vaheri osalust ega võimalikku kaasteadmist. Pole ka kahtlust, et Raudne ja Stelmach ajasid sassi rolli poliitiku ja ettevõtjana.

Kindlasti näitab see ka IRLi kui erakonna nõrkust, et nad ei suuda juhtivliikmete tausta kontrollida. Ometi, Partsi ja Vaheri suhtes võiks vähemalt praegu veel kehtida süütuse presumptsioon.