Andres Herkel: me ei tohi unustada Gareth Jonesi

Gareth Jones Foto: Wikipedia

Kolm aastakümmet tagasi oli lääs võõras, kuid ahvatlev, nüüd on ta ikka veel võõras, kuid peletav. Muidugi ei mõtle kõik nii, aga paljud küll, ja see on hoiatav, leiab kolumnist Andres Herkel.

Walter Duranty, New York Timesi Moskva kirjasaatja, oli 1930ndail oma elu suurimal aujärjel. Tal oli lai lugejaskond ning selline ligipääs isikutele ja infole, millest tavaline ajakirjanik võis vaid unistada. Kuulsus sai alguse 1929. aastal Staliniga tehtud intervjuust, kolm aastat hiljem pälvis ta viisaastakuplaani täitmisest pajatavate artiklite eest Pulitzeri auhinna.

Hiljem läks Duranty ajalukku kui Nõukogude režiimi puhtaks pesija ja suure riiklikult korraldatud näljahäda eitaja. Vähemalt viis miljonit inimest suri. Duranty kirjutas 1933. aastal, et mingit päris nälga ei ole, on suremus haiguste ja alatoitluse tõttu. Tegelikult ta teadis, mis toimub, möönis seda eravestlustes. Talupoegadelt ära võetud vilja eest ostis NSV Liit tööstusseadmeid.

Samal ajal seikles Ukraina näljahädaliste keskel noor vähetuntud Gareth Jones. Ta matkas salaja Harkivi ümbruse külades, jagas inimestele vähest kaasa võetud toitu ja nägi kõike. Jonesi hääl jäi Duranty omale alla, nende kaalukategooriad olid liiga erinevad. Nüüd on hinnangud 180 kraadi muutunud: Gareth Jones hoidis eetilise ajakirjanduse lippu, aga Duranty oli kõrgelt pärjatud valetaja. Kahe ajakirjaniku lugu teadis terava pilguga George Orwell. See on mõjutanud nii «Loomade farmi» kui «1984» kirjutamist.

Meie jaoks on see lugu järjest kõnekam. Räägitagu tõejärgsest ühiskonnast mida tahes, allikateadus jääb alles. Esimene järeldus kõigi võimukandjate ja pugejate jaoks ongi see, et mugavuse nimel ei tohi valetada. Sõnad ja teod, mis praegu paistavad ühes valgusvihus, hakkavad homme teisiti paistma. Duranty kirjutas, et inimesed on näljased, mitte nälginud. Orwell kirjutas tõeministeeriumist, mille ülesanne oli tõe ja tähenduste moonutamine.

Nn tõejärgne ühiskond võib inimesi segadusse ajada, kuid see segadus ei kesta lõputult. Praeguseks on Duranty ja Jonesi lugu välja toodud paljudes ajalookäsitlustes, Timothy Snyderi, Anne Applebaumi jt raamatutes. Ma ei tea, kas see lugu on ka ajakirjandusõpikutes, aga kindlasti võiks olla.

Esimene järeldus kõigi võimukandjate ja pugejate jaoks ongi see, et mugavuse nimel ei tohi valetada. Sõnad ja teod, mis praegu paistavad ühes valgusvihus, hakkavad homme teisiti paistma.

Kõigele vaatamata on maailm sestsaadik paremaks muutunud. Enam ei tapeta inimesi sellisel hulgal ja kui tapetakse, siis pole võimalik seda salata. Need, kes ütlevad, et kõik läheb hullemaks, ignoreerivad Euroopa ajalugu. Me võime kiruda Macroni, Merkelit ja Euroopa Liitu, aga kuna Saksamaa ja Prantsusmaa pole juba 70 aastat sõdinud, siis on elu päris turvaline. Pole imestada, et ukrainlased, kes mäletavad holodomori ja on praegu Venemaaga sõjas, igatsevad meiega samasse turvatsooni.

Küll aga tegutsevad Durantyd ja Jonesid ka tänapäeval, ehkki teistes tingimustes. Kujutage ette, kui holodomori ohvritel oleks olnud kasutada nutitelefon, Facebook ja Twitter. See mõttekäik polegi nii absurdne, sest tihti polnud surijatel puudust oma ajastu tarbeesemetest, lihtsalt süüa ei olnud midagi.

Tänapäeval ei ole ühegi tõe pikem varjamine võimalik, küll aga tekib küsimus, kas tõe pähe pakutu ikka on tõde. Meil on fake news ja infohäired – pahal lapsel mitu nime! Midagi enneolematut toimub ajalooallikatega. Näljagenotsiidi puhul said allikateks surmaminejate viimased, tihti saatmata jäänud kirjad lähedastele – appikarjed, mida head ajalookirjutajad on mõjusalt kasutanud. Nüüdisaja probleem on seevastu allikate üleküllus ja samas – nende tühisus. Usun, et tõsised uurimused libauudiste, trollivabrikute ja tähendusväljade teadliku moonutamise kohta on alles poolel teel.

Tänapäeva Duranty ja Jonesi tegevuse jälgi on kõik kohad täis. Robert Muelleri raport näitab, et enne presidendiks saamist askeldas Trumpi ümber terve Kremli-sõbralik jõuk. Danske Bank oma hiilgava kasumlikkusega ja samuti Swedbank olid veel hiljuti meie jaoks Duranty aujärjel. Nüüd kukkusid nad kolinal ega tea, kuhu silmi peita.

Rahapesuskandaalis jäi Aserbaidžaan riigina vahele, sest Danske panga kaudu liikunud raha kasutati otse lääne poliitikutelt kiitvate hinnangute ostmiseks. Paraku märkasin ma Duranty jalajälgi ka Euroopa Nõukogu kahetsusraporti juures, sest kui Aserbaidžaan julgeti pulkadeni läbi tuustida, siis Venemaa kohta oli 200-leheküljelises tekstis vaid kuus rida. Teades Venemaa tegevust Strasbourgis, jääb mulje, et sala-Duranty peitis poole raportist ära või ei lubanud seda koostada.

Paari nädala eest esitas Hollandi poliitik Pieter Omtzigt (kelles on Gareth Jonesi ainest) tähelepanuväärse küsimuse Soome välisministrile. «Härra Soini, kui te olete korruptsioonivastases võitluses tõsine, siis öelge eesistujariigi esindajana, milliseid meetmeid me tarvitame, kui korruptsiooni üheks osapooleks on liikmesriik?» Soini rääkis muhedalt, aga sisuliselt jättis küsimuse vastuseta – nagu poliitikas tihti juhtub.

Tahan olla suurem optimist kui Joel Volkov, kes kirjutas 26. aprilli Postimehes hoiatava loo («Puhka rahus, infoajastu») infoajastu allakäigust ja meelelahutusühiskonnast, kus pole loogikaga midagi teha, sest valimistel võidutsevad klounid.

Millel mu optimism põhineb? Ikka sellel, et käin viimasel ajal enam raamatukogus ja vähem sotsiaalmeedias. Meil on järjest rohkem häid ja väga häid ajalooraamatuid. Lisaks leidub infovoos päris usaldusväärseid raporteid – Muelleri raport, samuti inimõigusorganisatsioonide, parlamentaarsete assambleede ja Euroopa Parlamendi dokumendid. See annab meelepidet: siin maailmas on võimalik vähemalt tagantjärelegi eristada, kes valis Duranty ja kes Jonesi tee.

Tõeministeeriumi kolmikloosung, mille Orwell meile jättis, on säärane:

SÕDA ON RAHU

VABADUS ON ORJUS

TEADMATUS ON JÕUD.

Kõige aktuaalsemalt kõlab praegu mu meelest viimane. Näiteks avaldub see järjest enam pead tõstvas arusaamas, et õige demokraatia on ainult selline, kus ühe rumalus ja diletantism on sama kõrgelt väärtustatud kui mõne kogenuma tegelase teadmised ja loogika. Teisisõnu: maha autoriteedid, püha lihtsameelsus on teel!

Eesti poliitika peaküsimus on see, millise tähenduse me anname peamistele poliitika kujundamisega seotud mõistetele, nagu rahvus, konservatism, vabadus, liberaalsus, inimõigused jne.

Teadmatus kui jõud tähendab ka poliitilist vaakumit, üldise usalduse puudumist ja katseid see vaakum täita. Peavooluparteide toetus paratamatult väheneb ja äärmused kasvavad. Muidugi püüab Venemaa meie usaldust kõigutada ja sogases vees oma kala püüda. Kremli ja Euroopa äärmusparteide huvid on tihti objektiivselt sarnased. Aga halvim, mida me teha võime, on peavool kriitikast vabastada, näha igas kriitikas paadikõigutamist või moskoviidi kurja kätt. Parim, mis me selles olukorras teha võime, on Duranty ja Jonesi lähtekohad vähemalt iseendale võimalikult selgeks rääkida, eelistada teadmist mitteteadmisele.

Minu arvates ei ole Eesti poliitilise arengu peamine küsimus praegu see, millised erakonnad on koalitsioonis ja millised opositsioonis. Peaküsimus on hoopis see, millise tähenduse me anname peamistele poliitika kujundamisega seotud mõistetele, nagu rahvus, konservatism, vabadus, liberaalsus, inimõigused jne.

Kuulen alatasa päris tarkadelt inimestelt, et ära on tüüdanud see pidev jutt euroopalikest väärtustest, me vajame eestilikke väärtusi. See tähendab, et eestilikkust ja euroopalikkust tajutakse «oma» ja «võõra» vastasseisuna.

30 aastat tagasi oli Euroopa võõras, kuid ahvatlev, nüüd on ta ikka veel võõras, kuid peletav. Muidugi ei mõtle kõik nii, aga paljud küll, ja see on hoiatav. Leitakse tuge, kui allasurutud ängi väljendab võimalikult vihane, võimalikult «mitte-euroopalik» kõnepruuk veerevate peade või kallutatud jõududega. Lõpuks elab uut tüüpi rahvuskonservatiiv justkui ümber piiratud kindluses, mida «liberastid» euroopalike väärtustega pommitavad. Ainuüksi selline kujutlus tähendab mitme poliitika põhimõiste purustamist, valesti mõistmist.

Duranty kirjutas venelaste erilisest meelelaadist, mis ei sobivat lääneliku individualismi ja eraomandil põhineva turumajandusega. Neile sobivatki kollektivism ja kõva käega juhtimine. Huvitav, kui me rahvusluse ja konservatismi mõisted pea peale pöörame, kas siis hakatakse midagi sellist ka meie kohta ütlema? Et euroopalik väärtussüsteem ei sobi sugugi?!

Gareth Jonesil jäi pärast holodomori õudusele valguse heitmist elada vaid paar aastat. Ajakirjanik lasti päev enne kolmekümnendat sünnipäeva Mandžuurias segastel asjaoludel maha. Tegi seda NKVD või olid need hiinlased – me ei tea. Üle 70 aasta hiljem avati Walesis väike monument ning Westminsteri palees anti talle Ukraina riiklik teenetemärk. Postuumselt.