Ikla SuperAlko.

FOTO: Mailiis Ollino /

Irvhambad on saanud juba aastaid hambaid teritada valitsuse alkoholi aktsiisipoliitika kallal. Viimase kahe valitsuse aktsiisipoliitikat võib nimetada läbikukkunuks, sest maksuraha läheb Läti riigieelarvesse ning alkoholitarbimine Eestis on pigem kasvanud või paremal juhul jäänud samaks. 

Ainuke, mis jääb Eestisse, on alkoholi liigtarbimisega kaasnevad tervise- ja muud kahjud, mis tuleb nii või teisiti kinni maksta meie inimestel. Tegelikult oleksid aktsiisi tõstjad pidanud mõtlema selle peale, et pikemas perspektiivis ei too aktsiisi tõstmine Eesti riigieelarvesse suurt sissetulekut: alguses kogutud maksuraha kasvab, kuid varem või hiljem hakkavad inimesed vähem tarbima. Eriti kui Läti on kõrval ning alkohol kui selline pole kaup, mis kiiresti rikneda võiks. Aga see omakord on tähendanud, et laekumised eelarvesse väheneksid.

Olukorra klaarimine näib olevat aga veel keerulisem kui selle tekitamine. Aktsiisid on Eestis 1,5–2,5 korda kõrgemad kui Lätis. Tulevane rahandusminister Martin Helme on lubanud hakata aktsiise langetama, kuid siin võib peidus olla järjekordne reha, mis ei pruugi olla väiksem kui see, millele astusid kunagised aktsiisitõstjad Rõivas, Ossinovski ja Ratas. Kui Eestis väheneb lihtsalt aktsiis ja langeb alkoholi hind, siis võib arvata, et alkoholitarbimine kasvab. Samas pole ka ju garantiid, et alkohol poodides maksulangetuse järel ka tõesti märkimisväärselt odavneks, sest hinnad ei sõltu ju mitte ainult aktsiisist ja käibemaksust, vaid ka meie kaupmeeste tahtmisest. Niisiis pole päris selge, mil viisil õnnestuks saavutada Martin Helme lubatud olukord, kus meie alkoholi hinnavahe jääks mõne euro piiresse.

Enne kui minna taas aktsiiside kallale, tuleb esmalt sõnastada eesmärgid, mida aktsiisipoliitika muutmisega saavutada tahetakse.

Öeldakse ikka, et ka halb plaan on parem plaani puudumisest. Enne kui minna taas aktsiiside kallale,tuleb esmalt sõnastada eesmärgid, mida aktsiisipoliitika muutmisega saavutada tahetakse: kas tahetakse parandada rahva tervisenäitajaid, tugevdada eelarvepositsiooni või toetada sellega eestimaiseid ettevõtjaid. Ükski nendest mõjudest ei hakkaks ka toimima kohe, nagu sooviksid meie poliitikud või nende valijad. Muide, kallim alkohol on ka üks kümnest abinõust, mida Maailma Terviseorganisatsioon on soovitanud võitluseks probleemidega, mille on esile kutsunud alkoholi liigtarbimine.

Omaette küsimus on piirikaubandusega võitlemine. Euroopa Liidus puuduvad teatavasti sisepiirid ja ühe riigi pealinnast on teise riigi piirid vaid mõnetunnise autosõidu kaugusel. Nii ei ole alkoholiturism ja piirikaubandus mingi Eestile ainuomane nähtus, vaid seda võib näha üle kogu Euroopa. Näiteks Poolast, kus õlleaktsiis on Eestist kaheksa korda madalam ja kange alkoholi aktsiis kaks korda madalam, on üldse kujunenud meie regiooni «alkoholi-offshore», mille kõrval ka Läti – kus on ka siiski võetud suund aktsiisi tõstmisele – kahvatub. Poolas on üks Euroopa Liidu madalamaid alkoholiaktsiise ning piirikaubandusest on seal tehtud omamoodi teadus. Välja on rehkendatud muuhulgas ka see, kui palju kilomeetreid on naabrid valmis ostlemise eesmärgil Poola piirist kaugemale sõitma.