/nginx/o/2013/07/05/1875346t1h0782.jpg)
/nginx/o/2009/06/12/193527t1ha9b5.jpg)
Kuuele Ashrafi iraanlasele Eestis ravi võimaldamisest keeldunud ministeeriumidel ei läinud imelikult kaua ja konarlikult mitte ainult asjaosaliste teavitamine, vaid ka selle kohta mulle selgituste jagamine.
Evelyn Kaldoja: imelik ja konarlik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tavapärane suuline vastus asjaomaselt ametnikult või koguni ministrilt ei tulnud jutuks kordagi. Justkui kartuses, et ehk küsitakse lisaks midagi, millele mõistlikult ja eetiliselt kõlavat vastust anda poleks võimalik.
Pärast tunde ootamist tulid lakoonilised kirjad, mille sisu võiks võtta kokku kui ei millegi ütlemise. Võib-olla on neil pehmelt öeldes ebamugav? Võib-olla nad mõistavad tegelikult, et korduvalt USA julgeolekuteenistuste poolt kontrollitud kodumaata voodihaigete julgeolekuriskiks tembeldamine on pigem ülepaisutatud argus kui mõistuspärane ettevaatlikkus?
Võib-olla nad mäletavad, kui palju eestlasi pärast Teist maailmasõda läänes varjupaika sai? Ja kui paljudele neist pääsenuist tähendanuks kodumaale jäämine kindlat surma või vähemalt pikka vangistust?
Võib-olla nad mõtlevad sellele, kuidas seletada tuleva aasta alguses, miks nad ei andnud abi käputäiele inimestele, kes tolleks hetkeks on juba kas Iraagi võimude poolt laagri vallutamise käigus tapetud või siis antud üle vangistamiseks ja/või tapmiseks Iraanile?