Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Taavi Minnik: kes kardab Ahto Lobjakat? (47)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Ahto Lobjakas kassiga.
Ahto Lobjakas kassiga. Foto: Liis Treimann / Postimees

Nagu ajaloost teada, alustas terve hulk silmapaistvaid poliitikuid oma hommikut värskete ajalehtede läbilappamisega, et näha, kui mitu karikatuuri nende kohta on ilmunud. Üks selliseid poliitikuid oli brittide Winston Churchill. Kui ta enda kohta lehtedest karikatuure ei leidnud, siis pidas ta seda halvaks endeks, märgiks sellest, et tema populaarsus kahaneb.

Huumor per se, mis on seotud ebastandardsete olukordade läbimängimisega ja realiseerub mängulises vormis, on seotud positiivsete emotsioonidega. Niisiis tuleb see pilatavatele isikutele ja organisatsioonidele ainult kasuks aidates kujundada heatahtlikku suhtumist nendesse ja nende tegevust populariseerida.

Tegelikult on heale ja professionaalsele poliitikule kasulik igasugune äramärkimine meedias – peale nekroloogi – ning ka kõige teravam kriitika ja pahatahtlikum huumor on võimalik keerata enda kasuks.

Huumoriga on Eestis tervikuna ja Eesti poliitikas halvad lood. Sellele on mõne aasta eest tähelepanu juhtinud hea kolleeg, raadiomees Ivan Makarov (vt «Eestit vaevab satiirikriis», postimees.ee, 4.12.2017). Meie poliitikud ja avaliku elu tegelased nõuavad erakordselt tõsist suhtumist oma isikusse. Mäletan juhtumit, kui üks selline tegelane, kes oli end ära tundnud Postimehe nädalalõpulisa huumoriküljel, ajas oma kirjadega ärevile terve toimetuse ning nõudis peatoimetajalt vabanduse palumist ja humoristi karistamist. Hannah Arendt on nimetanud huumorimeele puudumist totalitaarse mõtteviisiga inimese tunnuseks. Arvestades meie lähiminevikku, kus ka veel pärast Stalini surma võidi nalja eest kolmeks aastaks kolooniasse istuma panna, pole selline suhtumine sarkasmi ja irooniasse mingi ime.

Tegelikult on heale ja professionaalsele poliitikule kasulik igasugune äramärkimine meedias – peale nekroloogi – ning ka kõige teravam kriitika ja pahatahtlikum huumor on võimalik keerata enda kasuks. Sellepärast ongi tänapäeva maailmas palju poliitikuid, kes viskavad avalikkuse ette skandaalseid avaldusi, et tõmmata endale tähelepanu. Donald Trump on (veel ammu enne presidendiks saamist) öelnud, et pole tähtis, kas temast kirjutatakse head või halba, peaasi, et kirjutatakse.

Ma ütlen teile ausalt, millist poliitikut võib häirida näiteks Vilja Kiisleri intervjuu või Ahto Lobjaka raadiosaade – sellist, kes sügaval eneses pole endas kindlad, muuhulgas oma õiguses tegeleda poliitikaga ning kõnelda ühiskonna nimel. Kriitikat ei talu ja kardavad ainult nõrgad inimesed.

Tagasi üles