Lugeja kiri: rahvaloenduse eetikast

Õige pea ootab Eesti rahvast ees järjekordne rahvaloendus. Sotsioloogia üliõpilasena valmistab mulle selline suuremahuline info kogumise kampaania (nii võiks seda nimetada) lausa põnevust.  

Hiljuti sattusin seltskonda, kus tekkis elav arutelu eeloleva rahvaloenduse teemal. Eesti ühes maapiirkonnas elavad pereinimesed olid rahvaloenduse vastu üsna karmid. Seda peetakse eraelus nuhkimiseks. Ning nuhkimise eesmärke valdavalt negatiivseks. Tegemist oleks justkui valitseva klassi (meil pole avalikku klassisüsteemi, ütleme siis Esimese Eesti) võimunäitamise mehhanismiga.

Selliste hoiakute taustal on reklaam, mis kuulutab, et rahvaloendus on kohustuslik kõigile Eesti elanikele, vaid selle arvatava võimu demonstreerimise kinnitus. Olgugi et pakutakse ka valikuvõimalust – kas vastad internetis või tuleb küsitleja koju. Aga igal juhul vastad. Kuid kui Eesti elaniku suust kõlavad sõnad, et ta ei kavatse loendaja küsimustele üldse vastata? Ainsaks vastuseks plaaniti anda lakooniline «ei kommenteeri». Formaalselt on kohustus täidetud, kuid infot ikkagi ei ole.

Ja põhjuseks sellele «vaikimispoliitikale» on avalikkuse ette sattunud poliitikute ja omavalitsusjuhtide samalaadsed, sisutud avaldused, kui neilt millegi kohta aru päritakse.

Teisal leiti, et küsitleja oma koju laskmine on privaatsusesse tungimine. Kuigi selle vastu on ka kõige konkreetsemalt olemas abinõu – ankeedi täitmine internetis. Ehkki küsitav teemadering on endiselt pigem delikaatne, on oma kodu privaatsuse säilitamine ka võimalus olukorra üle mingit kontrolli ja otsustusõigust omada. Kas või selle kaudu, et saab valida ankeedile vastamise aja ja koha.

Ehkki ühes seltskonnas jutuks tulnud teemade põhjal järelduste tegemine on enam kui meelevaldne, peab nendes ilmselt ka terake tõtt leiduma.

Mida ütlevad sellised arvamused üldise meelestatuse kohta? Kui paljud inimesed tunnevad sarnast vastumeelsust kõige suhtes, mis on riigi ja juhtpositsioonil olevate inimestega seotud? Kas rahvaloendus praegusel kujul ja sellise meelestatusega annab meile ühiskonna edasiseks arendamiseks ning senise arengu jälgimiseks vajalikke teadmisi?

Ühelt poolt on tegemist moodsa aja arenguga, kus toimub pidev individualiseerumine ning privaatsust peetakse järjest olulisemaks. Selle üheks tagajärjeks on ka üha väiksem huvi vastata erinevatele küsitlustele, osaleda erinevates uuringutes. Kuid see on ainult mündi üks pool.

Minu lahendused? On selge, et üks inimene ei suuda pakkuda lõplikke lahendusi riigi juhtimiseks ja rahva lähendamiseks. Kuid selles kitsas teemavaldkonnas oleks ehk mõistlik selgitada ka rahvale, miks meid nagu tibusid sügisel loendatakse. Miks küsitakse igasuguseid erinevaid delikaatseid küsimusi. Kus võiksid nad täpseid ja ausaid vastuseid andes kasu saada.

Rääkides Eestis tuttavas keeles – majanduse keeles –, on kesksel kohal kapitali kasvatamine ning oma tegevuse optimeerimine maksimaalse kasu nimel. Nii on see sageli ka tavalise inimese puhul. Ei piisa ainul sellest, kui öelda, et miski on kohustuslik. Jah, asja kohustuslikkus on piisav põhjendus osale inimestest. Kuid teine osa vajab võib-olla midagi natuke konkreetsemat. Mingit pisut selgemat kasu selle eest, et riik lastakse piltlikult öeldes oma koju, eraellu ja rahakott sobrama.

Kristiina Treter