Hendrik Alla: jälle pool rehkendust

Hendrik Alla Foto: Mihkel Maripuu

Tallinna linnaraamatukogus tuleva aasta alguses avatav digiraamatute laenutuskeskkond on väga lahe asi. Aga teostus võtab sõna otseses mõttes vee silma. E-raamatuid saab lugeda vaid internetiühendusega arvuti ekraanilt. Seda ajal, kui silmasõbralikud, just teksti tarbimiseks mõeldud e-tindiga lugerid järjest odavamaks muutuvad. Üks maailma populaarsemaid e-lugereid Kindle Touch murdis just psühholoogilise piiri ja selle hind langes alla 100 euro.

Keskraamatukogu ning Eesti digiraamatute keskus (EDRK), kes keskkonna arendamiseks riigihanke võitsid, räägivad kui ühest suust, et veebilehitseja-põhise laenutuse kasuks langes otsus tänu sellele, et peaaegu igal eestlasel on kodus arvuti. Ma saan aru, et raamatukogu õilis eesmärk on teha e-raamatud kättesaadavaks ka nendele, kellel lugeri või isegi digiraamatu ostmiseks raha pole. Aga miks ei arendatud samas välja ka laenuraamatu allalaadimise võimalust neile, kes saavad seda kasutada?

Raamatu lugemine arvutiekraanilt on üks kõige kurnavamaid tegevusi. Tean seda täpselt, sest olen aegade jooksul soetanud palju e-raamatuid, aga tõelise mõnuga hakkasin lugema alles siis, kui sain seda teha e-lugerist. Enne otsisin vaid hädaga olulist infot.

Asi on seda veidram, et niikuinii saadetakse tekst laenutaja veebilehitsejasse epub-formaadis, sellessamas, mida sööb enamik tahvelarvuteid ja e-lugereid. Kas tõesti ei mahtunud selle ligi 40 000-eurose ettevõtmise eelarvesse ka ajalise või sotsiaalse DRMiga (digimeedia autorikaitsega) piiratud epub-faili lugerisse laadimise võimalus?

Mu meelest paistavad selle küüraka idee tagant pigem kirjastajate karvased kõrvad, kes kardavad paaniliselt, et eestlased on vargarahvas ja e-raamatute normaalse laenutamiskorra juures hakkavad neid lihtsalt varastama. Samas pole seni Eestis kasutatava sotsiaalse DRMiga kaitstud e-raamatute piraatlust üldse märgata, millest siis hirm, et raamatukoguraamatuid hakatakse varastama?

Kuidas asi võiks välja näha: inimene logib sisse oma ID-kaardiga, laenutab teda huvitava teaviku. Seda võib ta laadida nii paljudesse seadmetesse, kui aga ise soovib. Laenutustähtaja lõppedes muutub fail neis loetamatuks. Ning kui laenutaja nime ja isikukoodiga fail kuskil ebaseaduslikes keskkondades pinnale ujub, on ju kohe selge, kellele näpuga näidata ja vastavalt karistada. Sama lugu, kui oleksin raamatukogust võetud raamatu Balti jaama turul maha müünud.

EDRK esindaja tunnistas ise, et pole välistatud, keegi kirjutab roboti, mis käitub nagu inimene, «loeb» raamatu paari minutiga läbi ja paneb sellest siis epub-faili kokku. Lihtsalt selle tobeda piirangu pärast. Samal põhjusel murti kunagi lahti DVD-krüpteering.