/nginx/o/2020/12/22/13542989t1h3c8f.png)
Euroopa Parlamendi reformierakondlasest liige Kristiina Ojuland võrdleb Postimehes («Venemaa upub nagu Estonia», PM 5.12) olukorda praegusel Venemaal Estonia katastroofiga ning kuulutab sõna-sõnalt järgmist: «Üks tõsisemaid märke Venemaa jätkusuutmatusest on ülimadal sündimus ning noorte ja haritud inimeste massiline lahkumine riigist, piltlikult öeldes, põgenemine uppuvalt laevalt. Venemaa uusimmigrante võib leida aina suuremal hulgal kogu ELis.»
Autor või toimetus on nähtavasti panuse teinud sellele, et Eesti ajupestud publiku hulgas on veel piisavalt neid, kes sellist jama «ostavad».
Ojulandi tuleb kahtlemata tunnustada julguse eest seostada loo pealkirjas uppunud reisiparvlaeva Estonia ja Venemaad. Kahjuks pole europarlamendi liige informeeritud Eesti ega Vene olukorrast.
Eesti rahvaarv on viimase 20 aastaga vähenenud 20 protsenti, Venemaal seitse protsenti. Kusjuures 2011. aastal langeb USA Luure Keskagentuuri hinnangul Eesti rahvaarv 0,64 protsenti, Vene oma 0,47 protsenti. Arvud ise räägivad paremini, kumb riik meenutab rohkem Estoniat.
Kui vaadata, kuhu noored ja haritud inimesed nii Eestist kui Venemaalt viimasel kümnendil massiliselt välja rändavad, siis ikka lääne poole. Maadesse, kus erinevalt Eestist ja Venemaast kehtib astmeline tulumaks. Minnakse õiglasematesse ühiskondadesse. Venemaale kompenseerib inimeste lahkumist olulisel määral rahva juurdevool lõunast, Eestil pole sedagi lohutust.
Ojuland teatab ka, et Venemaal on inimestelt võetud vaba valimisõigus. Samal ajal analüüsib teine suur poliitikaekspert Kadri Liik rahvusringhäälingus tõsisel moel värskeid valimistulemusi ning rõõmustab, et Ühtset Venemaad tabas ränk lüüasaamine – riigiduumas jäi neile konstitutsioonilisest enamusest alles lihtsalt enamus. Kumba siis uskuda – Kristiina Ojulandi või Kadri Liiki?
Kui need polnud vabad valimised, pole mõtet arutada Putini partei tulemuse üle. Kui aga keegi tahab tulemuse üle hõisata, siis ei saa ju samal ajal öelda, et need polnudki tegelikult valimised.
Kusjuures mina ei näe hõiskamiseks vähimatki põhjust. Kõige rohkem said valimistel hääli juurde ju kommunistid ja žirinovskilased. Mul on väga raske uskuda, et Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teaduri meelest oleks Eestile hea, kui pukki saab mees, kes peab Vene omaks mitte ainult Narvat, vaid ka Tartut. Või et Kadri Liigi meelest oleks Eestile hea kommunistliku korra restauratsioon Venemaal. Mille üle siin hõisata?
Eesti kui Venemaa naabri pädevat arvamust sooviksid peale meie oma publiku kuulda ka teised Euroopa riigid. Püüdkem siis kõigepealt ikka olla adekvaatsemad oma hinnangutes Venemaal toimuvasse. Vastasel korral ei usaldata meid enam ka läänes isegi selles osas, mida me ütleme Eestis toimuva kohta.