Võib öelda, et Ahto Lobjakat ei vallandatud ju! Muudki haledat ja ennastõigustavat võib öelda. Aga mind need ei veena, kirjutab kolumnist Jaak Jõerüüt.
Jaak Jõerüüt: mind ERRi õigustused ei veena (68)
«See on ilus asi, see sõnade hävitamine. Muidugi, kõige suurem on raiskamine omadussõnade ja tegusõnade osas, aga on ka sadu nimisõnu, millest võib vabaneda. Ja need ei ole mitte ainult sünonüümid; on ka veel antonüümid. Sest kuidas on õigustatud niisuguse sõna olemasoleu, mis on vaid mõne teise sõna vastand? Sõna sisaldab oma vastandi iseendas. Võtame näiteks sõna «hea». Kui on olemas niisugune sõna nagu «hea», milleks on siis vaja niisugust sõna nagu «halb»? «Ebahea» kõlab sama hästi, – isegi paremini, sest ta on otsene vastand, mida see teine ei ole. Või jälle, kui sa soovid «hea» tugevamat astet, – mis mõte on siis kasutada tervet rida ebamääraseid sõnu nagu «suurepärane», «oivaline» ja kõik need teised. «Lisahea» katab need tähendused; või «kaksislisahea», kui soovid midagi tugevamat. Muidugi, me juba kasutame neid sõnu, aga uuskeele lõplikus versioonis puuduvad muud sõnad täielikult. Lõpuks katab kogu hea ja halva mõiste ainult kuus sõna – või tegelikult üksainus.»