Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2020/10/18/13420231t1h925c.jpg)
/nginx/o/2011/12/05/863598t1hc72c.jpg)
Olen selle valikuga osalt nõus. See võis ehk olla halvim säte, halvima seaduse tiitlile on kandidaate veelgi.
Ma isiklikult pean 2003. aasta erakonnaseadust veel suuremaks ebaõnnestumiseks, sest sealtpeale algas suur reklaamirahade võidujooks ja võlgu elamine Riigikogu kohtade järgi arvutatud riikliku toetuse abil. Viimase erakonnaseadusega suudeti tagada enam-vähem adekvaatne erakondade rahastamise kontroll, nii on selles tõrvatilgas ka pisut mett.
Dekriminaliseerimise põhjendus – et ei ole otstarbekas – tekitas minu mäletamist mööda küsitavusi küll ja siis viidati sellele, et seda polegi kunagi rakendatud. Idarahaskandaal tekkis alles hiljem. Viimasest ajast meenub jahmerdamine kobarseadustega, mis teiste sõnadega tähendab, et probleemiks on ka eelnõude vormistuslik külg.