FOTO: Eesti Juristide Liit

Teenusmajanduse Koja kokku kutsutud komisjon kuulutas Eesti parimaks seaduseks riigikogu otsus õiguspoliitika arengusuundadest ning halvimaks erakonnaseaduse muudatuse, millega dekriminaliseeriti erakonna poolt keelatud annetuste vastuvõtmine.

Avalikul konkursil osalesid nii riigikogus vastu võetud seadused kui ka valitsuse ja kohaliku omavalitsuse määrused, sõltumata nende vastuvõtmise ajast, mõõdikuks vastavus hea õigusloome tavale. Kandidaate võis esitada igaüks, kokku laekus 28 õigusakti halvima ja 12 parima seaduse kategoorias.
Konkursi komisjoni esimehe, juristide liidu presidendi Priidu Pärna sõnul oli komisjon otsustades valiku ees, kas tõsta esile plussid või puudujäägid vormilisest küljest või vaadata sisulist poolt ehk siis lähtuda sellest, kuidas seadus pikemas perspektiivis Eesti elu võiks mõjutada. «Leidsime, et selle konkursi sõnum võiks olla see, et eelkõige peavad seadused olema tehtud avalikust huvist lähtudes,» märkis Pärna. Nii kaalutledes saigi halvima seaduse tiitli erakonnaseadus. Kuigi tegemist oli vaid ühe paragrahvi muutmisega, oli see kokkuvõttes ühiskonnale märgilise tähendusega.
Parima seaduse osas oli Pärna sõnul väga tugev kandidaat majandustegevuse üldosa seadus, mis on Eesti oludes haruldane, sest jõustub kolm aastat pärast vastuvõtmist – hea näide, kuidas asju ette valmistada, jättes rakendajatele piisav aeg. Siiski valiti parimaks riigikogu otsus õiguspoliitika arengusuundadest. «See on otsus, millega riigikogu on näidanud head tahet õigusloome protsessi tervikuna ümber korraldada,» märkis Pärna. «See nagu Barack Obamale rahupreemia andmine – tahaksime näha, et riigikogu ja valitsus selle ka ellu viiksid. Seda eriti olukorras, kus meil on ju ka praeguse riigikogu ajast halbu näiteid, nagu maamaksu vabastuse seadus või eelarve kobareelnõu.»
Alates eelmisest neljapäevast said oma sõna sekka öelda ka lugejad, kes hääletasid postimees.ee gallupis parimaks vedelkütuse seaduse ja halvimaks töölepinguseaduse. Hääletajaid oli ligi tuhat.
«Hea õigusloome tava paneb sihiku natuke teisale, kas seaduse ettevalmistamise protsess on olnud demokraatlikus riigis kohane: kas on räägitud läbi huvigruppidega, kas on tehtud analüüse, kas on antud piisavalt aega rakenduseks, kas on avalikes huvides. Samas mõistan inimeste suhtumist, kes lähtusid hinnangutest, kas seadusest on olnud praktilist kasu.»
Teenusmajanduse Koda loodab teha parima ja halvima seaduse konkursist iga-aastase ettevõtmise.

Parima ja halvima seaduse konkursi komisjon
Juristide liidu president Priidu Pärna (esimees), Teenusmajanduse Koja esindaja, advokaat Allar Jõks, TÜ juuraprofessor Jüri Saar, tööandjate keskliidu juhataja Tarmo Kriis, Postimehe vastutav peatoimetaja Anvar Samost.

Hea õigusloome tava
Vajadusest tagada igaühe põhiseaduslikud õigused ja vabadused, suurendada õigusloome läbipaistvust ja tõsta Eesti konkurentsivõimet, peab Teenusmajanduse Koda möödapääsmatuks, et õigusloome protsessis järgitaks alljärgnevaid põhimõtteid – hea õigusloome tava (HÕT).

1. Seadusandliku võimu teostamise eesmärk peab olema kooskõlas avaliku huviga, mitte teenima kitsalt erakonna, selle liikmete või toetajate huve.
2. Õigusloomeprotsess peab olema ettenähtav ja avatud.
3. Õigusloomes tehtavad otsused peavad olema läbipaistvad ja põhjendatud. Mida olulisem muudatus, seda põhjalikum peab olema põhjendus.
4. Huvigruppide kaasamine toimub selgete ja formaliseeritud menetlusreeglite järgi. Aruteluks tuleb esitada nii eelnõu väljatöötamise kavatsus, eelnõu kontseptsioon kui ka lõplik eelnõu tekst.
5. Seadus peab olema Eesti õigussüsteemi sobiv ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline. Vältida tuleb õiguslikult autistlike lahenduste kehtestamist.
6. Seadus peab olema mõjus, mistõttu eelnõuga kaasnevaid mõjusid tuleb teadvustada ja hinnata enne seaduseelnõu väljatöötamist ning prognooside paikapidavust kontrollida pärast seaduse jõustumist.
7. Seadus peab olema selge ja üheselt mõistetav, mistõttu õigusaktid tuleb koostada võimalikult lihtsas keeles, selgelt ja täpselt, silmas pidades õigusakti peamisi sihtgruppe.
8. Õiguskorras tehtavad muudatused ei või olla õigusakti adressaatide suhtes meelevaldsed ega sõnamurdlikud. Õigusaktide jõustamiseks jäetakse piisav aeg.