Juhtkiri: küünikseaduse ilmekaim näide

Pool aastat tagasi kuulutas Teenusmajanduse Koda oma aseesimehe, endise õiguskantsleri Allar Jõksi vedamisel välja hea õigusloome tava, mida mõõdupuuna kasutades hakati välja andma parima ja halvima seaduse tiitlit. Suvel oli tuua ridamisi näiteid kiirustavast ja pealiskaudsest õigusloomest. Talv on käes ja näiteid on aina juurde tulnud. Värskeim neist on valitsuse otsus tööandjate ja töövõtjate pahameelele vaatamata «konsolideerida» haige- ja töötukassa reservid ning ignoreerida sotsiaalpartnerite ettepanekut alandada töötuskindlustusmakset. Tööandjad lahkusid kolmepoolsetest nõukogudest, valitsus nimetas seda jonnimiseks ja väljapressimiseks.

Parima ja halvima seaduse tiitli saajad on ekspertkomisjon välja valinud: parim on riigikogu otsus «Õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018», halvim on erakonnaseaduse osa, millega dekriminaliseeriti erakonna poolt keelatud annetuste vastuvõtmine.

Seda viimast nimetab Allar Jõks oma tänases kommentaaris küünikseaduse ilmekaimaks näiteks. Seadusemuudatus on ilmselgelt läbi viidud vaid erakondade endi huve silmas pidades. Lisades siia veel möödunud nädalal poleemikat põhjustanud erakondade liikmemaksu teema, saame tulemuseks parteide üsna segased ja hämaravõitu rahastamisvõimalused, ning tuleb tõdeda, et erakonnad ise sellesse selgust ja valgust tooma ei tõtta.

Postimehe lugejagallupist, pretendeerimata tõsiteaduslikkusele, joonistusid välja teistsugused, enam igapäevaelu puudutavad nominendid. Lugejate arvates võinuks parima seaduse tiitli saada vedelkütuse seadus ja halvima seaduse tiitli töölepinguseadus.

Viimasele antud häältehulk – 60 protsenti – jättis ülejäänud seitse kandidaati nii kaugele selja taha, et sunnib üldisemalt küsima seadusandja tegevuse järele, kui tulemuseks on nii valdav ebakindlus milleski nii igapäevases nagu töösuhted.

Loomulik on see, et iga õigusakt piirab kedagi ega saagi kõigile ühtmoodi meeldida. Ometi peaks iga õigusakti puhul vähemalt selle eesmärk olema mõistetav ja üldise õiglustundega kooskõlas, mida näiteks halvima seaduse tiitli saanud erakonnaseaduse muudatus pole.

Kaasamise hea tava välja töötamine võiks vähemalt aktiivsematele kodanikuühendustele anda võimaluse end seadusloome protsessi osalejateks pressida. Sest mida enam järgitakse head tava, käsitlegu see õigusloomet, valimisi või kaasamist, seda rohkem on osalusdemokraatia oma nime väärt ja ühiskonna toimimine tervikuna oluliselt legitiimsem.