Mere kutsel - mere kaitsel!

FOTO: Toomas Huik/Postimees

Lugege tänasest lehest kindlasti intervjuud Saksa eruviitseadmiral Heinrich Langega. Postimehe küsimustele vastates teeb ta ka tsivilistile arusaadavaks mereohud nii Läänemere kui Põhja-Atlandi vaates, mereväe mõtte ning selle, mis suunas Läänemere-äärsed NATO riigid peaksid pingutama.

Admiral Lange on üks Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse värske mereväge puudutava raporti autoritest. Sõnumid, mida raport väljendab sellistele dokumentidele omaste keerukamat sorti lausetega, ütleb admiral intervjuus selgema sõnaga välja.

Raport jagab NATO liitlaste merevägede tegevused justkui sibulakihtideks. Suurte jõudude ülesanne on hoida vabana Atlandi ühendusteed Euroopa ja Põhja-Ameerika vahel. Kogu Läänemere asjus vaadatakse otsa Saksamaale ja teistele meie mere äärsetele suurematele liitlastele. Öeldakse aga ka välja, et Eesti ja teiste väiksemate riikide osa peab kasvama ja muutuma.

Esmalt on muidugi vaja teadmist selle kohta, mis merel ja muuhulgas vee all üldse toimub. Teisiti öeldes on vaja masinaid ja mehi, kes merel sõidavad, toimuvat jälgivad ning ohtudele vastamist harjutavad.

Admirali kirjeldustes on palju huvitavat ja kujundlikku ning ta osutab sellele, et oma merd tuleb tunda: «Läänemeri on väga tiheda liiklusega kitsas ruum. Maismaakonfliktidega paralleele tuues on võrreldav analoogia linnasõda. Pidevalt tuleb olla valvel – alates enda turvalisusest navigeerimisel ja lõpetades väliste ohtudega.»

Eesti järgneva kümnendi riigikaitse arengukava võetakse vastu tuleval aastal ning Postimehele praegu teadaolevalt on merevägi selles üks kesksetest küsimustest. Veeteede ja sadamate kaitsmise vajadus on ilmselge. Lisanduvad muidugi küsimused, kas me üldse teame, mis meie merel toimub, ning edasi see, mismoodi ohtude realiseerumisel ise ning koos liitlastega tegutsema hakatakse.

Esmalt on muidugi vaja teadmist selle kohta, mis merel ja muuhulgas vee all üldse toimub. On vaja masinaid ja mehi, kes merel sõidavad.

Lisaks globaalsele ja kogu Läänemerd puudutavale vaatele tasub Eesti avalikkusel kindlasti märgata nn hübriidohu stsenaariume, millest mõnda on puudutatud ka admirali intervjuus.

Meri ja meresõiduvabadus on tõsised asjad. Isegi kui me sellele kogu aeg ei mõtle, on ilmselge, et absoluutselt meie kõigi igapäevane heaolu sõltub nii globaalsest meresõiduvabadusest kui sellest, et meie oma sadamad ja mereteed on kaitstud.

Teisalt on merevõimekuste edendamine rahaliselt väga kallis, tehniliselt keerukas ja aeganõudev ka kogemuste omandamise mõttes. Meremasinaid ostetakse pikaks ajaks, need peavad vastama ülesandele ja olema kõige kohasemad Eesti vetes ning rannikul tegutsemiseks.

Mis kokkuvõttes tähendabki seda, et iga ost ja tegevus vajab põhjalikku kaalumist, mille jaoks midagi tehakse, kuidas need tegevused täiendavad liitlaste ja Eesti enda teiste väeliikide võimeid jne.

Detailsete riigikaitseliste valikute tegemine ning loomulikult ka kaitseeelarve planeerimine on mõistagi tõsine professionaalne tegevus. Ühiskond üldisemalt peab aga mõistma seda, mille jaoks riigikaitses midagi tehakse, mis on kulutuste mõte, ning olema informeeritud sellest, kas need on optimaalsed ja ohtudele vastavad.

Mereteed ühendavad nii kaupmehi kui liitlasi. Ühendavad rahvaid, nende kultuure ja majandust. Nende ühenduste läbilõikamine on alati ahvatlev vastastele ja nende vabana hoidmine on üksiti kogu vabaduse kaitsmine. Praegune küsimus on, mida täpsemalt selleks teha tuleb.