Era- ja riskikapitalfirma BaltCap partner Martin Kõdar kirjutab, et kogukonnale kasu toomiseks peab ettevõte eelkõige ise edukas olema. Nii võivad esmapilgul vaid ettevõtte huvidega arvestavad otsused osutuda tegelikult kasulikuks kogu linna või valla jaoks.
Suurbritannia väikelinnas asuv kodumasinate tootja Dyson leidis paarkümmend aastat tagasi, et ettevõttes tuleb teha muudatusi. Kasvanud kulubaasi tõttu ei olnud Dysoni tooted enam piisavalt konkurentsivõimelised. Juhtkond ja omanik otsustasid, et kohapealsest tehasest tuleb tootmine üle viia Aasiasse, kus on võimalik madalamate kuludega toota. Ettevõtte kodulinna plaaniti alles jätta müügi- ja arendusüksus. Omaniku jaoks oli see emotsionaalselt väga raske otsus, kuna ta ise oli selle väikelinna elanik ning otsuse mõju oli linna jaoks erakordselt suur.
Paari aasta möödudes selgus, et karm otsus oli ennast õigustanud. Ettevõttel läks hästi, müük kasvas, hoogsalt arendati uusi tooteid. Sellega seoses oli müügi-, arendus- ja administratiivosakonna töötajate hulk jõudsalt kasvanud ning uute töötajate arv oli jõudnud samale tasemele varasemalt koondatud tootmistööliste arvuga. Väikelinna jaoks tähendas see, et kunagiste tootmistöökohtade asemele olid loodud oluliselt kõrgema lisaväärtusega töökohad.
Dyson’i juhtum on hea näide sellest, et ettevõte saab vastutustundlik olla vaid siis, kui ta püsib elus ning tal läheb hästi. Esmapilgul vaid ettevõtte huvidega arvestav otsus osutus tegelikult kasulikuks kogu väikelinna kogukonna jaoks.
Vastutustundlik ettevõtlus (ingl.k. corporate social responsibility, lühendatult CSR) on viimasel ajal muutunud päris populaarseks teemaks, kuigi sageli puudub selge arusaam, mida vastutustundlik ettevõtlus sisuliselt ikkagi tähendab. Levinud arvamus on, et tegu on kas heategevusega või siis keskkonnasõbralikkusega.
Vastutustundlikust ettevõtlusest armastatakse tihtipeale kirjutada pikalt ja keeruliselt, kuna valdkond on küllaltki abstraktne – kontseptsiooni alla võib käia praktiliselt ükskõik milline tegevus. Headeks näideteks võib pidada töötajate heaolu eest hoolitsemist, klientide rahulolu, energia kokkuhoidu, keskkonnasaaste vähendamist, seaduste ning reeglite järgimist, oma kokkulepetest kinnipidamist, aga ka vabatahtlikku tegevust nagu puude istutamine, prügi koristamine jne.
Seega ei ole vastutustundlik ettevõtlus sugugi mitte raketiteadus, vaid pigem kõige tavalisem mõistlik, läbimõeldud ja ümbritsevat arvestav käitumine kõiges, mida ettevõttena tehakse. Lühidalt võib nimetada seda ka ratsionaalseks talupoja lähenemiseks igapäevases tegevuses.
Pealtnäha on vastutustundliku ettevõtluse mõistes kaks vastandlikku poolt. Ühelt poolt teistega arvestav vastutustunne ning teiselt poolt kasumi teenimist eeldav ettevõtlus. Kui aga teemasse lähemalt süüvida, siis leiab ühiseid pidepunkte väga palju.
Miks peab vastutustundlik ettevõte olema ka kasumlik või miks kahjumlik ettevõte suure tõenäosusega ei saa olla väga vastutustundlik? Nendele küsimustele annab vastuse eelpool kirjeldatud Suurbritannia ettevõtte lugu.
Kasumliku ettevõtte töötajad on üldjuhul õnnelikumad. Nad teavad, et neil on hea töö ning seda osatakse hinnata. Töötajad peavad ilmselt küll rohkem pingutama, aga nende töö on üldjuhul ka väljakutseterikkam ning huvitavam. Samuti on rahul ettevõtte kliendid, eriti kui nad saavad kindlustundega osta teenust või toodet, mis on jätkusuutlik ja vastab nende ootustele ning soovidele, aidates seeläbi ka neil endil edukalt tegutseda.
Klientide rahulolu peegeldubki eelkõige kauba või teenuse tarbimises, mis omakorda tõstab ettevõtte edukust ning konkurentsivõimet teiste turuosalistega võrreldes. Edukad ettevõtted annavad ühiskonnale üldiselt ka kordades rohkem väärtust tagasi kui vähem edukad.
Meedias saavad tavapäraselt palju tähelepanu negatiivsed sündmused, samas igapäevast tööd rügavast ettevõttest või üksikisikust ei kirjuta ega räägi keegi. Seetõttu on ettevõtete jaoks oluline huvigruppe ja kogukonda oma tegevusega kursis hoida.
Kahjuks ei ole see lihtne ülesanne ning suur hulk ettevõtteid jätavad sündmused, millest võiks oma huvigruppidele informatsiooni jagada, enda teada. Ettevõtte klientide, koostööpartnerite ning ka töötajate informeerimine oma tegevusest peidab endas aga palju varjatud väärtust.
Väide, et vastutustundlik ettevõtlus on vaid mainekujundusele suunatud pinnapealne initsiatiiv, peegeldab minu meelest kibestunud inimeste poolt levitatavat müüti. On kujunenud arusaam, et ühiskonnale kasuliku tegevuse reklaamimine kasu saamise eesmärgil on halb toon.
Samas on kommunikatsioon ja aruandlus oluline osa vastutustundliku ettevõtluse kontseptsioonist. See on lausa nii oluline, et kui ettevõte ei raporteeri keskkonna- ja kogukonna heaolule panustatust, siis ettevõtet nagu ei loetakski vastutustundlikuks, kuigi teinekord panustab mõni avalikust tähelepanust eemale hoiduv ettevõte kogukonna ja ühiskonna heaks rohkem kui aktiivsed raporteerijad.
On ka vastupidiseid näiteid osavate turundusspetsialistide näol, kes on selle uudse kommunikatsioonirelva jõu hästi ära tabanud. Trükitakse kaunilt kujundatud ning osavalt sõnastatud raporteid. Trummi taotakse kõvasti juba iga väiksemagi saavutuse peale, mida saab vastutustundliku tegevuse alla liigitada. See on mõnel juhul juba hakanud vastutustundliku ettevõtluse mainet lörtsima.
Ent see, et mõned, eelkõige suurettevõtted, oma saavutusi roheliste piltidega kaunistatult reklaamivad, ei tähenda veel, et vastutustundliku ettevõtluse kontseptsioon kui selline, halb ja vale oleks. Ma arvan, et kohatine liigne agarus vastutustundliku tegevuse kommunikatsioonis on mööduv nähtus. Pigem loodan, et tulevikus saab villa olema rohkem ja kisa vähem, kuna info ülekülluses täiendava üllitise väljaandmine lisandväärtust ei loo.
Ettevõtete vastutustundlik juhtimine ja omamine võiks muutuda nii levinuks, et vastupidiselt käituvad ettevõtted surutakse turult välja. Kommunikatsioon on väga oluline, aga ka selles peab olema vastutustundlik, tehes seda mõistlikult ning ausalt.
Vastutustundliku ettevõtluse populaarsuse tõusu nii Eestis kui mujal maailmas võib seletada järjest kasvava tõdemusega, et nii ettevõtete kui riikide juhtimises on aegade jooksul tehtud palju rumalusi. See arusaam on suurenenud just seoses 2008. aastal alanud majanduskriisi ja selle põhjustega.
Globaalselt tegutsevate ettevõtete hulk, kellest paljud omavad majanduses ja ühiskonnas olulist rolli ning on tihtipeale suuremad ja võimsamad kui enamik riike, on viimastel kümnenditel kiiresti kasvanud. Riikidel on neid ettevõtteid raske kontrollida. Ent enamikku globaalseid ettevõtteid omavad tegelikult tavalised inimesed, läbi oma pensionifondide, elukindlustuspoliiside ning riiklike reservfondide.
Tavakodanik ei saa küll otseselt kaasa rääkida suurettevõtete juhtimises, kuid ta saab neid protsesse kaudselt mõjutada, osaledes valimistel, valides pensionifondi või kindlustusfirmat, otsustades, milliseid tooteid või teenuseid tarbida jne. Vastutustunne algabki tegelikult üksikisikust.
Kui ühiskond ise ei nõua ettevõtetelt vastutustundlikku käitumist, siis on ettevõtetel raske ka seda täita. Seni ongi kontroll olnud ebaühtlane ja nõrk, aga on ka astutud tõsiseid samme survestamise tugevdamiseks. Suuremad rahvusvahelised varahaldusfirmad (ehk siis omanike esindajad), kuhu alla kuuluvad ka pensionifondid ja kindlustusfirmad, on hakanud järgima vastutustundliku investeerimise printsiipe. Selline koondatud lähenemine ja surve oluliste omanike poolt ei võimalda ka globaalsetel suurfirmadel enam nii lihtsalt vastutustundlikku ettevõtluse mõtteviisi ignoreerida.
Ettevõtte vastutustundlikkuse parandamine on pikk protsess. Ükski ettevõte ei saa vastutustundlikuks muutuda üleöö. Ning üdini vastutustundlik kõige suhtes ei saa ükski ettevõte ka kunagi olla.
Alati on teatud huvide konfliktid, millega peab tegelema. Ettevõtted peavad lähtuma eelkõige organisatsiooni enda huvidest, ent samas toimetama nii, et kahju ümbritsevale oleks võimalikult väike ning et ettevõtte edust saaksid kasu ka sidusgrupid. Seega oluline on kestlik ehk jätkusuutlik areng, mis tagab pikaajalise edukuse.