Aivar Reinap

FOTO: Peeter Langovits

Kui praegused pensionid on suhteliselt sarnased, siis kaugel pole aeg, kus vanaduspensionid erinevad isegi kümme korda. Tundub ebaõiglasena, sest riigi eesmärk peaks olema tublile töötajale vanaduspõlves viisakat äraelamist võimaldava pensioni maksmine.

Kes on suutnud paremat palka teenida, see suudab oma heaolu tagada ilma riigitagi. Eesti kolmele sambale ehitatud pensionisüsteemi tööle hakkamisel oli probleeme ümbrikupalga ja kehva sotsiaalmaksu laekumisega.

Seetõttu tundus mõistlikuna inimese enda panuse rõhutamine ehk tulevase pensioni suurusega ahvatlemine ehk õigemini väikese pensioniga hirmutamine.

Nii panustabki kõrgemale ametlikule palgale orienteeritud süsteem inimeste teadlikkusele ja motivatsioonile ehk kui maksad või õigemini sinu töötasult makstakse rohkem sotsiaalmaksu, saad ka pensionipõlves ühtsest pensionikatlast rammusama noosi.

Teise ja kolmanda sambaga lisandus veelgi inimeste eneste panust ja elustandardit arvestav pool. Niisiis on kõik sambad ehitatud üles paljuski inimese edule tööturul. Kui on kõrgem palk, siis jätkub ka raha erinevatesse sammastesse investeerimiseks, mida riik omalt poolt võimendab.

Paljud ühiskonnale ja riigile pühendunud inimesed, kelle sissetulekud pole just eriti kõrged, peavad leppima palgapäevast palgapäevani elamisega ja pensionipõlves piskuga.

Kuigi laste kasvatamise komponenti üritatakse pensionisüsteemi veel lisada, ei korva see kindlasti täielikult ka lastele ehk tulevaste pensionikassa täitjatele pühendunud emade panust.
Samas peaks riikliku pensionisüsteemi mõte olema ka pensionäridele minimaalse elatustaseme tagamine.

Poliitikud juba mainivad, et pensionivahede tasandamiseks hakatakse vanaduspensioni baasosa osatähtsust tulevikus suurendama ehk sisuliselt devalveeritakse esimese samba osakuid, millega peibutati süsteemi loomisel. Teise pensionisamba maksete ajutine külmutamine juba näitas, et riigile on pensionide puhul raske täielikult loota.

Kui ikka riigirahanduses on probleeme, siis pole ka pensionikassa mingi püha lehm. Eks ka pensioniea pidev tõstmine on märk sellest, et pensioniplaane saab riigi toel teha vaid suhteliselt lühiajalises perspektiivis. Vast ainuke kindel asi on seni olnud eripensionid.

Kuigi erinevad parteid on lubanud eripensionide üha suuremat koormat riigile vähendada, on seni ikka tahtmisest puudu jäänud. Samas on see suur auk riigikassas, mis aastatega üha käriseb. Huvitaval kombel eripensionäride ja keskmise pensioni saajate pensionierisustest eriti ei räägita ning selle probleemiga poliitikud pead ei vaeva.