/nginx/o/2019/04/26/11978987t1h2fb5.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/04/26/11979026t1h6659.jpg)
Naeratava depressiooni all kannatajaid võib olla väga raske ära tunda, kirjutab Cambridge’i Ülikooli doktorant Olivia Remes veebiväljaandes The Conversation.
Olivia Remes: mis on «naeratav depressioon»?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Naeratavas depressioonis» inimene näib teistele elurõõmsana, kuigi ise sisimas kannatab depressiooni sümptomite all. Selle haigusseisundi mõiste on üha enam meie teadvusse jõudnud, sellealaseid artikleid on aina lisandunud ja teemakohaste otsingute arv Google’is on tänavu hoogsalt kasvanud. Ometigi kaheldakse, kas taoline seisund on ikka tõepoolest patoloogiline.
Ehkki naeratav depressioon pole psühholoogide ametlik termin, on päris kindlasti võimalik olla depressioonis ja samas edukalt selle sümptomeid maskeerida. Lähim ametlik termin antud seisundi kohta on atüüpiline depressioon. Tegelikult suudavad sel kombel enda haigust varjata vägagi paljud neist, keda vaevavad tujutus ja võimetus igapäevaelust rõõmu tunda. Ja just neid inimesi ähvardab eriti suur enesetapuoht.
Naeratava depressiooni all kannatajaid võib olla väga raske ära tunda. Neil justkui polegi mingit põhjust kurvastamiseks – neil on olemas töö, oma elamine, ja vahest koguni ka lapsed või elukaaslane. Tervitamise peale nad naeratavad vastu ja oskavad igati meeldivat vestlust ülal pidada. Ehk siis nad manavad välismaailma jaoks ette reipa maski, seejuures ise näiliselt normaalset ja tegusat elu elades. Ent sisimas rusuvad neid lootusetus ja masendus, vahel lausa soov siit maisest ilmast lahkuda. Ning just seesama jõud, mille abil nad igapäevaelu jätkavad, võib neile anda tarmu enesetapuplaane ka läbi viia. Seda erinevalt teistest depressiooni vormidest, kus inimestel võivad küll olla enesetapumõtted, ent puudub jaks neid teoks teha.
Nad manavad välismaailma jaoks ette reipa maski, seejuures ise näiliselt normaalset ja tegusat elu elades. Ent sisimas rusuvad neid lootusetus ja masendus.
Kuigi naeratava depressiooniga inimesed panevad teiste jaoks ette «rõõmsameelsuse maski», võivad positiivsed elamused neil ka päriselt tuju tõsta. Näiteks kauaoodatud tekstisõnum mõnelt lähedaselt või tööalane kiitus võib neil mõneks hetkeks enesetunnet parandada, enne kui nad tagasi kurvameelsusse langevad.
Teised selle seisundi sümptomid on liigsöömine, raskustunne kätes ja jalgades ning ülitundlikkus kriitika või tõrjumise osas. Lisaks vajuvad naeratava depressiooniga inimesed tavaliselt sügavamasse depressiooni õhtuti ja neil on tarvidus tavapärasest kauem magada. Seevastu muud tüüpi depressiooniga inimestel võib enesetunne olla halvem pigem hommikuti ja nende unevajadus on tavalisest väiksem.
Naeratav depressioon paistab olevat rohkem levinum teatud laadi iseloomuga inimeste seas. Eelkõige seostub see nendega, kes kipuvad eeldama läbikukkumist, elavad raskelt üle piinlikke või alandavaid olulukordi ning kalduvad juba aset leidnud negatiivsetest olukordadest taas mõtisklema või nende peale üleliia mõtlema.
Ajakiri Women’s Health tabas ära naeratava depressiooni olemuse – fassaadi –, kui palus naistel jagada nende sotsiaalmeedia fotosid ning seejärel Instagramis kommenteerida, kuidas nad end pildistamise hetkel tegelikult tundsid. Siin on mõned nende postitused.
Tundetaak ja ravi
Keeruline on määratleda naeratava depressiooni täpset põhjust, aga meeleolu langus võib tuleneda paljudest asjadest nagu tööalastest probleemidest, lähisuhte purunemisest ning tundest, et kogu su elul polegi mingit eesmärki ega tähendust.
See on vägagi levinud. Umbkaudu üks protsent inimestest põeb depressiooni ja 15–40 protsendil neist on naeratava depressiooni sarnane atüüpiline haigusvorm. Selline depressioon algab sageli juba varases elueas ja võib kauaks kestma jääda.
Sestap on naeratava depressiooni all kannatavail inimestel eriti tähtis abi saada. Kahjuks aga selle haigusseisundi ohvrid tavaliselt abi ei saa, sest nad ei pruugi ise oma probleemi teadvustadagi – eriti kui nad justkui oma tööde ja tegemistega jätkuvalt hakkama saavad. Nad võivad ka süüd tunda endamisi arutledes, et neil pole ju põhjustki millegi üle kurvastada. Seega ei räägi nad oma probleemidest kellelegi ja lõpuks hakkavad juba oma tundeid häbenema.
See on vägagi levinud. Umbkaudu üks protsent inimestest põeb depressiooni ja 15–40 protsenti neist on naeratava depressiooni sarnane atüüpiline haigusvorm.
Kuidas siis seda nõiaringi murda? Alustuseks teadvustagem, et selline seisund on tõepoolest olemas ja et see on tõsine haigus. Alles oma probleemide tühiseks pidamist lõpetades saame hakata tõelist muutust tooma. Mõnedele võib piisata üksnes häda mõistmisestki, sest see juhib nad abi otsima ja end kammitsevaist depressiooniahelaist vabaks murdma.
Meditatsioon ja kehaline aktiivsus on samuti vaimsele tervisele ülimalt kasulikud. USA Rutgersi Ülikooli uuringus tuvastati, et kaks korda nädalas meditatsiooni ja kehalise aktiivsusega tegelejatel langes depressiooni tase ligi 40 protsendi võrra kõigest kaheksa nädalaga. Antud haigusseisundi ohvrid leiavad abi ka kognitiivsest käitumisteraapiast, õppides muutma oma mõttemustreid ja käitumist.
/nginx/o/2019/04/01/11914881t1hce1f.jpg)
Ning äärmiselt tähtis on leida oma elule mõte. Austria neuroloog Viktor Frankl kirjutas, et elueesmärgi omamine on hea vaimse tervise nurgakiviks. Tema sõnul ei peaks meie sihiks olema ilma vastutuse ja väljakutseteta «pingevaba olek», vaid meil tuleks püüda midagi saavutada. Me saame leida elusihi, pöörates tähelepanu iseendalt eemale millegi muu poole. Leidke mingi väärt eesmärk ja pürgige sihikindlalt selle poole – olgu või pisutki iga päev –, sest see võib tõesti positiivselt mõjuda.
Elusihi võime leida ka kellegi teise eest hoolitsemises. Iseendilt tähelepanu ära pöörates ning hoopis kellegi teise vajaduste ja soovide peale mõeldes hakkame tundma, et meiegi elud loevad. Seda saab saavutada vabatahtlikus tegevuses osaledes, või pereliikme või kõigest mõne loomagi eest hoolitsedes. Omaenda elu tähtsuse adumine ongi ju lõppeks see, mis annab meile sihi ja tähenduse – ning see võib oluliselt mõjutada meie vaimset tervist ja heaolu.
Inglise keelest tõlkinud Endel Valdas.