:format(webp)/nginx/o/2018/08/30/11328369t1h1d48.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/04/26/11978686t1hbc07.jpg)
Californiast pärit mees andis kevade hakul välja oma neljanda stuudioalbumi „Ventura“. Tegemist on .Paaki teise albumiga vähem kui kuue kuu jooksul ning see tõsiasi võib tekitada enne kuulamist omajagu kõhklusi.
Tellijale
Nädala plaat. Anderson .Paak virgutab keha ja vaimu talveunest ärkama
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõhklusi võib aga pidada alusetuks, sest.Paak on naasnud „Venturaga“ oma juurte juurde ja on seda teinud iseloomuliku kergusega. Kui 2018 ilmunud „Oxnard“ oli kohati nurgeline ja otsekoheselt aus, siis „Ventura“ tirib eneselegi märkamatult suunurgad ülespoole. Keeruline on öelda, kas põhjuseks on .Paaki mahe, ent kohati kärisev tämber või hoopis ülevoolavalt täidlased bassiliinid, mida leidub pea igast plaadil leiduvast loost. Kuigi plaadil teevad kaasa mitmed suured nimed, nagu näiteks OutKastist tuntud André 3000 või elav soulilegend Smokey Robinson, siis eriti särab albumi vältel .Paaki enda hääl ja iseloom. .Paak näitab albumi jooksul oma vokaalset võimekust korduvalt, kuid üks huvitavamaid juhtumeid on „Yada Yada“, kus mehe vokaal on kaootiline ja teiste lugudega võrreldes püsimatu, mis on sobiv loo elunautleva sõnumiga.