«Suur Vend jälgib sind»

FOTO: / TopFoto

Hiinas on küllaltki tavalised juhtumid, kus madalama kodanikupunktiskooriga inimene ei saa osta piletit rongisõidule ja paremaks peetud koolid või ülikoolid ei võta vastu tema lapsi, kirjutab Tauno Vahter Sirbis.

 

Shanghai eeslinn, kiirustav naine läheb vales kohas üle tee. Foori külge kinnitatud näotuvastustarkvaraga liikluskaamera teeb kindlaks tema rikkumise ning võrdluses andmebaasiga ka tema isiku ja valjuhääldi käsib tal kohe tagasi pöörata. Kuid on juba hilja – avaliku häbimärgistamisena kuvatakse naise nägu suurel tänavaekraanil koos tema nime ja rikkumise pildiga.

Samal ajal on näotuvastuskaamerad üles seatud ka ülikooli tualettruumis, kus need täidavad vähemalt kaht ülesannet. Et paberit liiga palju ei võetaks, tuleb iga WC-paberi tüki saamiseks kolm sekundit järjest kaamerasse vaadata. Kui aga pärast tualetist väljumist käsi ei pese, võib saada samasuguse avaliku häbistamise ohvriks nagu punasega üle tee minekul.

Iga rikkumise eest on soolas trahvipunktid, mille kindla koguse korral rakendatakse sanktsioone, näiteks keelatakse reisimine või teatud hotellides peatumine, rikkuja lastel ei ole lootust pääseda paremasse kooli ning loomulikult tekib küsimus, kuidas kontrollitakse poliitilisi teisitimõtlejaid. Kuidas see süsteem toimib ning kuidas selleni on jõutud?

Toimikupidamise traditsioon

Hiina on ka ajalooliselt üritanud inimeste elu ja meelsust kontrollida raamatupidajaliku põhjalikkusega. Hiina Rahvavabariigi kaks keskset mõistet oma kodanike üle arveldamisel ja nende juhtimisel on hukou ja dangan (dang’an). Hukou on midagi väga sarnast kunagise sissekirjutuse nõudega ning see süsteem loodigi NSV Liidu eeskujul. Dangan on kodaniku isiklik toimik ning nende täpne arve pole teada, kuid kindlasti ulatub see sadade miljoniteni, sest üldjuhul ei avatud neid üksnes talupoegade kohta.

Toimik avatakse juba kooliminekuga ning pikkamööda kantakse sinna sisse kõik kesksed sündmused hinnetest kuni käitumise ja meelsuseni, rääkimata iseloomustustest ja võimalikest karistustest. Selline toimik käib inimesega kaasas igas töökohas. Kuigi toimiku tähtsus ei ole enam sama suur kui paarikümne aasta eest, võib see ka praegu saada otsustavaks, kas pääsetakse soovitud kohta õppima, tööle või reisima. 

Dangan’id on endiselt alles, paljudes asutustes on nendega tegelemiseks eraldi kinnine osakond ja inimene oma toimikut näha ei tohi, kuigi tänu tutvusele tehtud muudatused võivad karjääri tublisti edendada. Viimasel kümnendil on Hiinas digiteeritud sadu miljoneid selliseid toimikuid.

Kodanike hindamise süsteem

Üks tuntumaid varajasi lahterdamiskatseid toimus 2010. aastal Shanghai lähedal Suiningis, kus kõigile kodanikele anti alustuseks 1000 virtuaalset punkti, mida seejärel hakati vastavalt käitumisele kahandama või suurendama. Inimesed jagati punktiskoori järgi A-, B-, C- ja D-kategooria kodanikeks, kuid süsteemi kohmakus tekitas nii suurt segadust ja pahameelt, et arendus jäi tollal toppama.

Kui kodaniku punktid langevad teatud tasemest allapoole, kaasnevad sellega sanktsioonid, kuigi ametlikult ei ole süsteem veel kohustuslik. 

Praegust Hiina kodanikupunktisüsteemi (shèhuì xìnyòng tǐxì, ingl social credit system) tutvustati esimest korda riiklikult 2014. aastal. Kõigile kodanikele antakse alguses võrdne tinglik arv punkte, nt 1000 punkti, rikkumiste eest hakatakse punkte maha võtma ja heade tegude eest punkte lisama. Kui kodaniku punktid langevad teatud tasemest allapoole, kaasnevad sellega sanktsioonid, kuigi ametlikult ei ole süsteem veel kohustuslik. Punktiseisu on inimesel võimalik näha oma nutitelefonis vastava rakenduse abil ning esialgsete plaanide kohaselt rakendatakse praegu katsetamisel olev süsteem üle Hiina kõigile kohustuslikuna juba 2020. aastal.

See on teooria, kuid nagu Hiina puhul ikka, on tegelikkus mõnevõrra keerulisem. Praegu veel ühtset üle Hiina kehtivat punktisüsteemi ei ole, kuid linnades on juba kasutusel analoogse sisuga süsteeme, mis ühel hetkel võivad ühineda või vähemasti kasvada kiirelt praegusest mõjuvõimsamaks. Tuleb silmas pidada riigi suurust, sest üksnes miljonilinnu leidub Hiinas üle 150. Katseperioodiks valiti välja 12 peamiselt rannikupiirkonnas asuvat linna, millest suurimad on Hangzhou, Wenzhou, Suzhou, Weifang ja Nanjing, kokku umbes 80 miljoni elanikuga ehk ühes mastaabis Saksamaa rahvaarvuga.

Riigi ja erafirmade liit

Teatud punktisüsteemi osad kehtivad ka laiemalt, sest need on seotud kindlate firmade toodete ja mobiilirakendustega. See on üks nähtuse huvitavamaid külgi, sest enamik rakendustest toimib just erafirmade kaudu. Hiina IT-hiiud, nagu Alibaba, Tencent ja WeChat, teevad riigiga koostööd ja võimaldavad juurdepääsu oma andmebaasidele ning eri hinnangutel on kodanikupunktisüsteemiga liitunud juba kaugelt üle saja suure andmebaasi.

Üks levinumaid süsteemi kasutavaid rakendusi on Eestiski populaarsele Alibabale kuuluv 2015. aastal turule toodud rakendus Sesame Credit, millel on firma teatel ligi 600 miljonit registreeritud kasutajat. Sesame Credit arvestab kasutajakontode alusel mitmesuguseid näitajaid ning kasutaja võib oma reitinguks saada maksimaalselt 950 punkti, mille puhul üle 700 punkti peetakse heaks skooriks ning alla 600 nõrgaks. Sesame Credit ei avalda oma hinde kujunemise kindlat valemit, kuid arvatakse, et üle poole skoorist saab kontoseisu ja varasema finantskäitumise (nt arvete õigeaegne tasumine, võlad) eest, ülejäänud punktid tulevad hariduse, ostukäitumise, ühiskondliku tegevuse ja sotsiaalsete kontaktide arvu eest.

Kodanikupunktisüsteem ei ole kaugeltki üksnes krediidireiting – punktisüsteem on selgelt seotud ka kõlbeliste hinnangutega ja seega on poliitiline külg täiesti ilmne. 

Sesame Crediti tehnikadirektor on intervjuus tunnistanud, et näiteks mähkmete ostmise eest saab plusspunkte, aga hulk aega telefonis mängude mängimise eest miinuspunkte. Niisiis on selge, et kodanikupunktisüsteem ei ole kaugeltki üksnes krediidireiting – punktisüsteem on selgelt seotud ka kõlbeliste hinnangutega ja seega on poliitiline külg täiesti ilmne.

Selliste miinuspunkte jagavate tegude hulka kuulub ka laimu või terroristlikeks lahterdatud seisukohtade levitamine internetis või liiga kaua välismaa veebikülgedel viibimine, aga ka argisemad küsimused, nt ühissõidukis piletita sõitmine või koera rihmata jalutamine. Eri rakendustes on punktilised karistused erineva kaaluga, näiteks Jiangsu provintsis on laimu levitamise eest trahv 100 punkti, aga piraattoodete eest 35 punkti tuhandest.

Karistused nii vaba liikumise puhul kui ka kohtingurakendustes

Mis karistused kaasnevad kodanikupunktisüsteemiga või sellega vastuollu minekuga? Alipay internetimakseteenuste arendaja on intervjuus Austraalia televisioonile öelnud, et «lubadusi pidavad inimesed võivad minna kõikjale, kuid lubaduste rikkujad ei saa liikuda sentimeetritki».

Liikumine on Hiinas tähtis märksõna, sest teatud punkti­skoorist allapoole kukkudes pannakse kodanik musta nimekirja ning sellesse sattununa kaob hulk õigusi. Automaatselt blokeeritakse sellega õigus osta lennuki- ja kiirrongipileteid ning mullu oli Hiina riigikohtu pressiteate andmetel selliseid juhtumeid juba üle kümne miljoni (!), kuigi tegu on alles programmi katsetamisega. Need kümme miljonit ei saanud reisikeeldu samadel põhjustel: nende seas on võlglasi, kohtulikult karistatuid, kuid ka dissidente, kellel on karistuseks punkte nii palju maha võetud, et nad elavad õigupoolest avavanglas.

Liikumine on Hiinas tähtis märksõna, sest teatud punkti­skoorist allapoole kukkudes pannakse kodanik musta nimekirja ning sellesse sattununa kaob hulk õigusi.

On sagenenud juhtumid, kus paremaks peetud koolid või ülikoolid ei võta vastu madalama kodanikupunkti­skooriga vanemate lapsi – kõlab mõnevõrra tuttavalt kunagi meie ülikoolideski rakendatud praktikaga nn rahvavaenlaste järeltulijate puhul. Nii on küllaltki tavalised juhtumid, kus inimene ei saa osta piletit paar tundi kestvale rongisõidule, vaid peab sinna sõitma bussiga üle kümne tunni, kuid riigist lahkumine on veelgi raskem. Selliste juhtumite seas on ka koomilisi lugusid ja märkimisväärseid veidrusi, nagu näiteks meesterahvas, kelle kodanikupunkte vähendati karistuseks selle eest, et ta pargitiigist kahvaga parte püüdis, kuid paljud on märksa suurema moraalse kandepinnaga.

Näiteks tänavu jaanuaris tõi populaarne vestlusrakendus WeChat välja uue laienduse, mis näitab linnakaardil iga kasutaja läheduses asuvaid võlgnikke koos nende täisnimega. Mõnes linnas on katsetatud süsteemi, kus inimesele helistades võidakse enne ühendamist lasta salvestust, et helistada soovitakse võlgnikule. Punktisüsteemiga on liitunud ka Hiina Tinder nimega Baihe ja mitu teist kohtingurakendust, mis tõstavad esile parema kodanikuskooriga kasutajaid ega luba kehvema skooriga kasutajatel populaarsemaid profiile nii lihtsalt näha, ühtlasi võidakse karistuseks aeglustada madalama skooriga kasutajate internetikiirust.

Süsteemil on hulk toetajaid

Kuidas suhtuvad sellesse kõigesse hiinlased ise? Kuna paralleelid George Orwelli «1984» maailmaga ning telesarjaga «Black Mirror» on ilmsed, on kodanikupunktisüsteem saanud palju tähelepanu, peamiselt negatiivset. Hiina kesktelevisiooni CGTN reporter räägib YouTube’i üles laaditud reklaamis kodanikpunktisüsteemi vastu suunatud laimukampaaniast ja kinnitab, et süsteem teeb tema ja teiste hiinlaste elu paremaks.

«Kui pole midagi varjata, pole ka midagi karta,» kõlab korduv loosung. Ilmselgest propagandast hoolimata on selles mingil määral tõde, sest ka sõltumatute ajakirjanike ees väidab arvestatav osa hiinlasi, et süsteemil on häid külgi, näiteks ei pea parema skooriga kodanikud maksma deposiiti või broneerimistasu autorendi või hotellitoa eest ning saavad eelisõiguse söögikohtadesse laua broneerimisel, teatud tehingute puhul suurendab kõrgem hinne teise osapoole usaldusväärsust – on ju süsteemi nimetuselgi teine tõlgendus: usalduspunktide süsteem.

Selgitus võib peituda sageli mainitud asjaolus, et Hiina konkurentsirohkes ühiskonnas on sotsiaalne usaldus võrdlemisi harv nähtus ning peale ajaloo on umbusku suurendanud ka erafirmade skandaalid, näiteks ebakvaliteetse piimapulbri ja praakvaktsiinide müümisel. Kui usaldus on nii madalal, siis võidakse seda otsida ka nii drastiliste meetmete abil ja ära kasutada märksa enamaks, kui alguses oli väidetud.

Hiina konkurentsirohkes ühiskonnas on sotsiaalne usaldus võrdlemisi harv nähtus ning peale ajaloo on umbusku suurendanud ka erafirmade skandaalid.

Muidugi ei ole süsteemiga rahul kõik. Internetifoorumites ja -artiklites leidub näiteid sellest, kuidas mõjuvõimsamad või rikkamad inimesed on seadnud eesmärgiks kodanikuskoori, mis ulatub tuhandete punktideni, kuigi jääb segaseks, milliste nippide abil nad selle saavutavad. Parema kodaniku­skooriga inimestele on ka laenud odavamad ja see teeb pettuse ahvatlevaks, mõned koguvad punkte, nagu kunagi koguti Facebookis jälgijaid.

Populaarsemad söögikohad ja hotellid muutuvad siseringiklubideks, kuhu madalama skooriga on raske sisse pääseda. Tõsi, on ka seaduslikke viise oma punktiseisu parandamiseks, eri linnades ja rakendustes võib skoori tõsta erinevalt, näiteks Rongchengi linnas ühiskondlikult kasuliku töö abil, doonorlusega või ka otsejoones raha annetamise teel, kuigi pole selge, milleks ja kellele see raha läheb. Seejuures on arvutamise aluseks väidetavalt lausa 600 näitajat, mida peale mobiilirakenduste arvestatakse ka vastavate ametnike arvutites.

Muud moodsad võimalused kodanike kontrollimiseks

Rakendused ja punktiskoor ei ole ainus kontrollimehhanism. Hiina on tõeline valvekaamerate riik, sest nende koguarvuks hinnatakse 150–200 miljonit ning arv võib mitmekordistuda juba lähiaastatel. Kuna üks kaamerate eesmärke on hirmu tekitamine, on peale tõeliste kaamerate levinud ka kaameramulaažide müümine, mis on tegelikult tühjad plastkarbid – umbes nagu Eestis oli vahepeal moes kleepida uksele turvafirma kleepse ning nagu praegu ei ole maantee ääres teada, millises kiiruskaamera kestas on töötav kaamera ja millises mitte.

Hiina maanteede ääres on välgu ja näotuvastusega kaameraid mõnel lõigul nii tihedalt, et seal sõitmine on (videote põhjal otsustades) kohati nagu paparatsode kokkutulek pideva sähvimisega. Reisiterminalides on peale dokumendikontrolli saanud tavaks ka keha biomeetriliste andmete kogumine kaameraid täis tuubitud kabiinide abil, mis toimuvat protsessi täpsemalt ei kirjelda ning sealsed politseinikud katsetavad nutiprille, mis on ühendatud näo­tuvastustarkvara ja andmebaasidega, nii et vähemalt teoreetiliselt on võimalik läbi nende vaadates tuvastada ümber liikuvad inimesed, kuigi selle avalik demonstreerimine on ilmselt ka osa oma võimu ja võimete kuulutamisest.

2017. aasta lõpus demonstreeris Hiina politsei Guiyangi linnas uhkusega, kuidas näotuvastustarkvaraga kaamerad suutsid viie miljoni elanikuga linnas liikuva BBC ajakirjaniku leida kõigest seitsme minutiga. Uue süsteemi loomisel üritatakse õpetada kaameratega seotud tarkvara eristama kahtlast käitumist, nt närvilisuse, pidevalt ringivaatamise, kehatemperatuuri jm näitajate alusel. Poliitilistel põhjustel musta nimekirja kantud isikutelt (nt Uiguurias) on hakatud koguma peale muude andmete ka DNA- ja kõnenäidiseid.

Mida võtavad ette teised riigid?

Hiina ametlik seisukoht on, et punktisüsteem märkimisväärseid probleeme kaasa ei too ega ole kahtlust, et selle arendamine edeneb kiires tempos. Kuigi riigi täieliku kontrolli jõustumine järgmisel aastal ei ole realistlik, hakkab see igasuguse kahtluseta hõlmama sadu miljoneid inimesi ja saab ilmselt eeskujuks teistele riikidelegi. Üks Hiina peamisi kommentaare on, et selles kõiges ei ole midagi uut ja nii Euroopas kui ka USAs on analoogseid süsteeme kasutatud juba ammu. Või kui palju erineb keeldude poolest kuulus Singapur, kus liftid annavad neisse urineerimise korral häire ja süüdlane pannakse avalikku häbiposti?

Üks Hiina peamisi kommentaare on, et selles kõiges ei ole midagi uut ja nii Euroopas kui ka USAs on analoogseid süsteeme kasutatud juba ammu.

Osaliselt vastab hiinlaste väide tõele, sest on ju ka meil pankades laenukomiteed, liikluskindlustuse puhul arvutatakse klientide riski­koefitsienti, taksorakendustes antakse hindeid nii juhtidele kui ka sõitjatele või kui olete toidupoe automaatkassas puudujäägiga vahele jäänud, siis edaspidi kontrollitakse teid rohkem. Kuigi Eestis selget analoogi veel ei ole, siis näiteks Saksamaal ja Ameerika Ühendriikides on enamikul inimestel krediidi­kõlblikkuse reiting (SCHUFA ja FICO), ilma milleta on peaaegu võimatu võtta kodulaenu. Ka nende näitajate puhul piirab kehv reiting/skoor inimese võimalusi, kuid selle praegused võimalikud tagajärjed ei ole kaugeltki sama ulatuslikud. Kodanikupunktide süsteem on järjekordne idee, mis on Aasia kastmes võtnud märksa karmima väljenduse kui algupäraselt.

Kindlasti kuuleme sellest veel väga palju, sest ahvatlus niisuguste süsteemide kasutuselevõtuks on kõigis autoritaarsemates riikides ning hiilivamal kujul ka traditsioonilistes demokraatiates. Kõige selle valguses on enam kui imelik kuulda hääli, mis kirjeldavad meie praegust elu politseiriigina.