Ivan Makarov: ühesuunaline sallivuse tänav

Ivan Makarov Foto: Erik Prozes / Postimees

Kui jälgida, kuidas meil võideldakse sallimatusega, siis võib märgata, et see võitlus on ühesuunaline. Eestis on tolerantsust monopoliseerinud teatud grupp inimesi, kes näitavad sallivuse nimel sellist raevu oma oponentide suhtes, et tuletavad juba meelde Mauseritega vehkides vendluse eest võidelnud kroomnahas komissare, kirjutab kolumnist Ivan Makarov. 

Sallivus ei ole mingi sõnakõlks, nagu Brežnevi nõukogude inimeste «sügav rahuldustunne». Sallivus on inimese ja ühiskonna võimelisus taluda ja tunnustada harjumuspärasest erinevaid arvamusi ja hoiakuid ning austada neid, mitte ilmtingimata soosides. Salliv inimene ei kipuks teisiti arvaja isiku kallale, kuid loodava valitsuskoalitsiooni vastane retoorika kasvab iga kord üle paljukirutud vihakõneks.

Kunstiteadlane Eero Epner räägib intervjuus LP-le kurjust kehastavatest oponentidest, kes «ajavad täielikku kapsast suust välja», esindavad oma valijaid «nii räpakalt, vägivaldselt… küündimatult ja ignorantselt», on «võõrsõnadega kimpus», tekitavad «õõnespuidulaadset kõminat», «purustavad tömbi kruvikeerajaga mune» jne. NO99 dramaturg võrdleb vastaspoolt kogunisti poisiga, «kellele meeldis oma ninast tatti koukida ja seda kõigile näidata». Eemaletõukav kujund, isegi NO99 jaoks, kus urineeriti laval inimese peale. Ja kindlasti mitte põhjend. Niivõrd «salliva» retoorika kohta on tabavalt öeldud ühe klassiku raamatus: «Sitaga loopimine on muidugi enam-vähem veenev argument, kuid intelligentne inimene ei tarvita sääraseid sõnu, kui ta on ärritatud või kui ta tahab kellelegi karvu karata».