Peeter Helme: roolijoodikud on eluohtlikud

Peeter Helme Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Mina autoga ei sõida. Mul pole ei autot, juhiluba ega oskusi. Eelistan käia jala ning tunnen end sageli liikluses justkui nõrgema poolena, vaadates tonne kaaluvaid paksust plekist masinaid, mis kihutavad teinekord liigagi uljalt mööda teid ja tänavaid.

Pean end ettevaatlikuks liiklejaks. Ma ei kanna tänaval kunagi kõrvaklappe just põhjusel, et lisaks nägemisele ka kuulda, mis minu ümber toimub. Samuti vaatan alati enne sõiduteele astumist vasakule ja paremale ning astun ka ülekäigurajale vaid siis, kui olen veendunud, et lähenevad autod mind tõesti märkavad ja et ei nemad ega mina ole ohuks endale ega teistele.

Ja ometi ei ole ma kaitstud. Mitte päriselt. Mitte alati. Mitte keegi ei ole. Sest liikluses pole me mitte kunagi üksi. Sõltumata sellest, kui tubli, eeskujulik, viisakas, teadlik ja tähelepanelik autojuht, mootorrattur, jalakäija või jalgrattur igaüks meist eraldi võttes ka on, sõltub meie edu – ehk labasemalt väljendudes ellujäämine – ikka teistest, kes peavad olema vähemalt sama tublid, eeskujulikud ja teadlikud.

Üleeile sai teatavaks uudis, et värske väliskaubandus- ja IT-minister Marti Kuusik (EKRE) oli pärast valimisõhtul toimunud napsitamist istunud hommikul jääknähtudega autorooli ning jäänud kiiruseületamisega politseile vahele. Kuusiku enda sõnul mõõdeti tal 0,14-promilline joove, kui ta oli sõitnud 50 kilomeetri alas 74-kilomeetrise tunnikiirusega.

0,14 promilli pole midagi. Enamik inimesi ilmselt ei tunnegi seda. Ning ka 74-kilomeetrine tunnikiirus pole ju teab mis suur. Selline Harju keskmine. Nii et miks siis tüli kiskuda?

Aga selle pärast, et minister Kuusiku asemel võiks meil olla mõrtsukas Kuusik. On vaid õnn, asjaolude hea kokkulangemine, et nii ei läinud. Et on lihtsalt minimaalne joove ja mõningane kiiruseületus. Pisiasi, eks ole?

Nagu öeldud – ei ole pisiasi. Purjus või jääknähtudega autorooli istuda on sama hea kui teha püstolist hulk juhulaske suvalises suunas. Tõenäosus, et keegi saab pihta, sõltub sellest, kas kõmmutada inimtühjas kohas või rahvast täis asulas. Aga mõlemal juhul käsitsetakse surmavat instrumenti lubamatul viisil. Igaüks, kes istub kasvõi jääknähtudega autorooli, on potentsiaalne tapja.

Kuid kas ta on seetõttu ka kehv minister? Seda ma ei tea. Võib-olla on see lugu talle endalegi sedavõrd ehmatav ja õpetlik, et edaspidi võime rääkida musterautojuht Kuusikust. Võib-olla mitte. Seda näitab vaid aeg. Mistõttu võib olla hea, kui Kuusik on valitsuses – nõnda püsib ta vähemalt avalikkuse luubi all.