Võlad ja kohtutäiturid.

FOTO: Urmas Nemvalts

Kui te neid ridu loete, siis on teil tõenäoliselt väga raske ette kujutada, mis võiks toimuda inimese peas, kes viskab võlateated ja muud ametlikud kirjad lihtsalt pliidi alla justkui kujutledes, et söestuvate kirjatähtedega koos kaovad ka nõudmised, olgu rahalised või muud.

Elame omamoodi illusioonis, et meil oskavad kõik lugeda ja kirjutada ning mõistavad rehkendamist vähemalt liitmise ja lahutamise, korrutamise ja jagamise piires. Kõigile on neid asju ju ometi koolis õpetatud! Või arvame, et vastutustunnet, aga ka kaastunnet on loodus kõigile ühtviisi jaganud.

Ometi ei vasta see kujutlus tegelikkusele. Inimvõimete normaaljaotuse piires on nii need, kes tabavad matemaatilisi seoseid lennult, kui need, kellele on ka täiskasvanuna raske isegi algkooli tasemel arvutamine. On neid, kes võimelised koostama kõige elegantsemaid kaitsekõnesid, ja neid, kes aastaid kestnud õpetamisest hoolimata ei hakka kunagi mõistma, mida võlanõudjast kohtutäitur või mõni muu ametimees on püüdnud neile kirjutada.

Eesti võlalugude kangelaste valik on sama kirju kui Dickensi romaanides.

Võlavanglaid meil küll õnneks pole.

Tänasest lehest leiate loo sellest, et justiitsministeerium kontrollib kohtutäitureid, et nad ranguse ja ahnusega liialdades võlglastelt hinge seest ei võtaks. Tore, eks? Lõpuks ometi võetakse neil ahnetel tegelastel kõrvad korralikult pihku?

Teisest loost saate aga lugeda endisest firmajuhist, kes raiskas pillerkaaritades nii investorite kui ka võlausaldajate raha. Kes temalt võlad välja nõuab?

Ja lõpuks on keskmisel tublil pereisal peaaegu võimatu mõista sookaaslasi, kes jätavad oma lapsed meelega, lausa kiusu pärast toetuse ja rahata – selliseidki juhtumeid oleme aastate vältel palju kirjeldanud. Ning pahandanud, et niisuguste vastutustundeta tegelastega pole miskit piisavalt jõulist ette võetud.

Kuni on inimesed ja majandus, seni on meil ka kõikvõimalikud võlasuhted. Ühiskond toimib, sest keskeltläbi peavad inimesed oma lubadustest ja kohustustest kinni. Ja teistpidi seepärast, et keskeltläbi ei lase inimesed teistel, ei naabril ega pankadel, endale ka väga pähe istuda ning esitada põhjendamatuid nõudmisi. See on keskmiste inimeste enam-vähem toimiv kooslus.

Ometi on ka praegusel väga väikese tööpuudusega ajal kümneid ja kümneid tuhandeid inimesi, kes siplevad pidevalt maksmata arvete rägastikus. Paljud ei oska sellest puntrast välja tulla. On küllaga ka neid, kes trotslikult ei tahagi. Mis pagana krediidireiting? küsib liiklustrahvi saanud trotslik tegelane. Nihverdab ümbrikupalgaga või laseb palga sõbra pangakontole kanda.

Paratamatult üha masinlikum krediidiilm ja osalt ka riigi süsteemid jätavad aga need, kes ei oska või ei taha, lihtsalt kõrvale. Nii on mugav ja ökonoomne, ent lõpuks oleme ikkagi küsimuse ees, kust ometi on pärit viimasel ajal jutuks olev ilmajäetuse tunne.

Süsteeme ja reegleid on lihtne teha keskmise inimese või keskmise loo järgi. Ideaalis peaksid need toetama ka neid, kes pole nutikuse tipus, kes on õnnetult hammasrataste vahele jäänud, ning lõpuks püüdma veenda ka kõige trotslikumaid selles, et kogu ilm ei ole sihilikult nende vastu ja nad ise saavad üht-teist enda heaks ära teha.

Südamehariduse edendamiseks tasub lugeda Charles Dickensi (1812–1870) romaane ning küllap märkate, et tänapäevaste Eesti võlalugude kangelaste valik on sama kirju kui XIX sajandi alguse inglise kirjaniku teostes. On nii vastutustunde raasuta pillajaid, kalke võlakogujaid, hätta jäänud lesknaisi kui ka südametunnistuseta kurikaelu. Võlavanglaid, milletaolisse sattus Dickensi isa, meil küll õnneks pole.