Magnus Ilmjärv.

FOTO: Raigo Pajula

Juba mitu aastat pakuvad kaks eriteenistust meile lugemiseks aastaraamatuid, kus kõige muu kõrval kirjeldatakse tendentslikult ajaloolaste ja ajalooteaduse vastu suunatud mõjutustegevust, kirjutab ajaloolane Magnus Ilmjärv vastulauses kapo aastaraamatus kirjutatule.

Äsja ilmunud kaitsepolitsei aastaraamatust leiame järjekordselt peatüki sellest, kuidas Venemaa püüab mõjutada Eesti ajaloolasi ja ajalooteadust. Lühiülevaade sellest ilmus ka ajalehes Postimees.

Aastaraamatus kirjutatu

Aastaraamatu ajaloopeatükis räägitakse 2018. aasta aprillis Kaliningradis Immanuel Kanti nimelises Balti Föderaalses Ülikoolis (BFU) toimunud seminarist. Esitatakse ka seminari pealkiri: «Mälusõjad kui tänapäevase maailmakorralduse ümberhindamise instrument: II maailmasõja ajaloo uued väljakutsed». Tuuakse ära ka seminari korraldaja nimi – Venemaa Sotsiaaluuringute Ekspertinstituut. Märgitakse, et seoses seminariga kõlas Venemaal seisukoht, et lähitulevikus luuakse Kaliningradi «võimas» ajaloo võltsimise vastase võitluse keskus nn Ajaloolise Mälu Instituut. 

Lugejatele esitatakse ka foto seminarisaalist. Selle all on tekst: «Ajaloovõltsimisele pühendatud konverents Kaliningradis. Vasakul M. Ilmjärv, tema vastas G. Chiesa». Seejärel teatatakse lugejatele, et 2018. aasta septembris toimus Moskvas Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud Venemaa Teaduste Akadeemia Üldajaloo Instituudi ja Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi ühine IV ajalookonverents. Lisatakse, et sellised konverentsid said alguse 2009. aastal Venemaa initsiatiivist asutada kahe riigi ajalookomisjon.

Tõdetakse, et kahjuks takistab Venemaa ja Balti riikide ajaloolaste senisest tõhusamat koostööd Venemaal endiselt au sees hoitav sovetlik ajalookäsitlus, mille ilmekaks peegelduseks on Venemaa Balti Uuringute Assotsiatsiooni presidendi ja Peterburi Riikliku Ülikooli professori Nikolai Meževitši artikkel «Kaotatud mineviku otsinguil. Eesti, Läti ja Leedu riikluse «sajandaks aastapäevaks»».

Vastulause

Esiteks: Kaliningradis toimunud seminari tegelik nimi oli «Ajaloolise mälu poliitika ja mineviku võltsimine: Teine maailmasõda kaasaegsetes mälusõdades» ja selle korraldajateks olid BFU, Moskva Riikliku Ülikooli Politoloogiateaduskond ja Venemaa Sotsiaaluuringute Ekspertinstituut. Kaht viimast tuleb vaadelda koos. Kutse seminaril osalemiseks saabus BFU-lt ja tegemist oli Tallinna Ülikooli aktsepteeritud lähetusega.

Teiseks: Fotole lisatud tekst tähendab väidet, et Venemaa eliitülikooli, Moskva Riikliku Ülikooli Politoloogiateaduskonna dekaan professor Andrei Šutov ja BFU rektor, professor Andrei Klemešev, kes ka ise seminaril osalesid, korraldasid «ajaloo võltsimisele pühendatud konverentsi», kuhu kutsusid rahvusvahelise mõõtme saavutamiseks ka kaks välismaalast. Viimane on midagi täiesti uut tänase Eesti Venemaa-vastases retoorikas: globaalsete sidemetega eliitülikooli politoloogiateaduskonna juht ja ühe ülikooli rektor korraldavad ajaloovõltsimiseks pühendatud konverentse!

Kolmandaks: Seminaril esinejad olid doktori kraadiga teadlased, oma ala spetsialistid, kes esindasid ülikoole ja teadusasutusi Vladivostokist Kaliningradini. Arutluse objektiks oli II maailmasõjaga seotud ajaloo kajastumine eri maade meedias, internetis, sealhulgas internetimängudes, muuseumites ja ajalookirjanduses ning selle mõju minevikumõistmisele. Ükski seminaril osaleja ei esitanud seejuures mingeid Eesti või teiste Balti riikide vastaseid seisukohti või siis süüdistusi. Seminaril tõstatunud mõte luua Ajaloolise Mälu instituut sai mitmete osalejate poolt kriitilise hinnangu: kui loome Ajaloolise Mälu Instituudi, langeme mitme Ida-Euroopa riigi tasemele, kelle ajaloopoliitika üle me ise naerame, instituut võib hakata takistama meie oma teadlaste uurimistööd.

Neljandaks: Ei eksisteeri sellist instituuti nagu Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituut, vaid Tallinna Ülikooli Humanitaarteaduste instituut. Koostööleping Venemaa TA Üldajaloo Instituudi ja Tallinna Ülikooli Ajalooinstituudi vahel sõlmiti 2008. aastal, mitte 2009. aastal. Initsiatiiv selle sõlmimiseks tuli Ajaloo Instituudist. Koostöölepingu tekst sai kopeeritud Venemaa TA Üldajaloo Instituudi ja Läti Ülikooli vahel juba mitu aastat varem sõlmitud lepingust. Selle sõlmimise eel ja hetkel ei leidnud lepingu sõlmijate vahel aset mingeid arutelusid Eesti-Vene kahepoolse ajalookomisjoni loomise küsimuses. Sellise komisjoni moodustamine saaks toimuda ainult riikidevahelise kokkuleppe alusel. Ettepaneku moodustada Eesti-Vene ajalookomisjon tegi 2010. aasta novembris toonane Venemaa suursaadik Juri Merzljakov. Mitu Eesti poliitikut teatasid toona, et ettepanek väärib arutamist.

Viiendaks: Ei räägi siinkohal propagandistidest, vaid ainult ajaloolastest. Väide, et Balti ja Venemaa ajaloolaste koostöö takistuseks on tänasel Venemaal au sees olev nõukogudeaegne ajalookäsitlus on tuletatud ühe osa Venemaa ajaloolaste mõnedest äärmuslikest seisukohtadest. Ukraina kriis ning sanktsioonid ei ole samas takistanud mitmete maade ajaloolaste koostööd, mõttevahetusi ja ühiskonverentse Venemaa ajaloolastega. Tegevust jätkavad riikidevahelised kahepoolsed ajalookomisjonid. Endiselt leiavad aset ühised kohtumised Saksa, Austria, Leedu, Poola, Soome, USA jt maade ajaloolastega. Näiteks 2016. aastal leidis Moskvas aset konverents «USA presidendid ja Venemaa valitsejad», kus osalesid mitukümmend teadlast USA tippülikoolidest: Stanfordist, Yale’ist, Harvardist.

Kokkuvõte

On muidugi võimalik, et alapeatüki kirjutanud kaitsepolitseinik pidi asetama toimunu vastavasse ideoloogilisse konteksti, või siis ei vallanud ta lihtsalt piisavat informatsiooni vastava teksti kirjutamiseks. Millega muidu seletada sellist lahmimist ja arvukaid vigu. Kuid küsimus pole ainult selles – juba mitu aastat pakuvad kaks eriteenistust meile lugemiseks aastaraamatuid, kus kõige muu kõrval kirjeldatakse tendentslikult Venemaa, Eesti, eesti ajaloolaste ja ajalooteaduse vastu suunatud mõjutustegevust, laiendatakse mingi üksikseisukoht kogu Venemaa ajalooteadusele, jagatakse juhtnööre kuidas käituda, või siis püütakse julgeoleku ohule viidates diskrediteerida üht või teist teadlast.