Arved Breidaks: riigilt õnge oodates

Reporter Arved Breidaks Foto Arvo Meeks/Valgamaalane FOTO: Arvo Meeks/Valgamaalane Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Lõuna-Eestis ollakse pärast presidentide Kaljulaidi ja Putini äsjast kohtumist mõõdukalt lootusrikkad, et vahest saab üle mitme aasta naabriga jälle lahedamalt läbi käia.

Elu on näidanud, et Venemaaga seotud suured lootused kipuvad pigem luhtuma. Olgu või lõppeva kümnendi algusaastail, kui Euroopa Liidu ja Venemaa vaheline viisavabadus ei paistnud sugugi ilmvõimatu perspektiivina. Vene turistid lammutasid aasta-aastalt külastusrekordeid ning Värska spaas oli domineeriv keel vene keel.

Piisas aga Krimmist ja praegu ei ole viisakas seltskonnas paslik viisavabadusest rääkida. Tõsi, puhkajaid on hakanud Venemaalt jälle rohkem käima, kuid sanktsioonide aastad on sealset keskklassi tublisti vaesemaks teinud, mistõttu pole väljasõit Eestisse enam nii enesestmõistetav.

Milliseid muutusi Eesti-Vene piiriala kahe riigi suhete perspektiivis vajaks? Kuulun küllap suurde vähemusse, kuid leian endiselt, et Eesti-Vene piirialal võiks korralike kohalike inimeste piiriületus käia viisavabalt.

Kuulun küllap suurde vähemusse, kuid leian endiselt, et Eesti-Vene piirialal võiks korralike kohalike inimeste piiriületus käia viisavabalt.

Lihtsam piiriületus soodustaks normaalsete inimeste suhtlemise kõrval küllap ka piiriülest kuritegevust, kuid arvestades Eesti piirivalve ja tolli võimekust, poleks salakaubaveo hoogustumine asi, millega jõuametid toime ei tuleks. Vene spioone on aga Eestisse imbunud ka kõigist tõketest hoolimata.

Samas avardaks piiriülene vaba suhtlemine piiriäärsete inimeste ettevõtlusvõimalusi, ja ma ei pea siinjuures silmas imeodava Vene kütusega hangeldamist, millele maksu- ja tolliamet ammu piiri peale pani. Jutt käib mõlemal pool piiri olevast kohalikust toitlustusest, turismist, teenindusest, mis praegu küll ei sure, kuid võib ka küsida, et mis elu see on.

Lõuna-Eesti Postimees kirjutab täna Setomaa ja Pihkva aednike vahel alanud europrojektist, kus Obinitsa vanasse sealauta rajatakse marjade ja aiasaaduste külmutuskeskus ning Pihkva maile kerkib samalaadne aiasaaduste kuivatuskeskus. Piiriülene projekt küll, kuid aednikud mõlemal pool piiri soovivad toota eeskätt siseturule, sest piiriülene kaubandus näib ilmvõimatuna.

Koostöö kahe piirinaabri vahel on käinud piirile vaatamata. Ent alati on see seotud mõne projekti või abiprogrammiga. Me peaksime ükskord aga nii kaugele jõudma, et elu saaks siin käia ka ilma abiprogrammideta. Piiriäärsetele inimestele pole vaja mitte niivõrd järjekordset kala (mis võib ju maitsev olla), vaid eelkõige õnge, et ise oma purakaid püüda.