Mihkel Mutt: Eesti kultuuri järjekordsed ülesanded

Mihkel Mutt Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Eesti kultuuri arengukava võiks sisaldada mõne hoogsalt valgustusliku mõtte kunsti tähtsusest inimese vaimlishingelisel kosutamisel, leiab Mihkel Mutt.

Sisepoliitiline kaevikusõda on nii äge, et tundub, nagu peaksid muusad vaikima. Aga nad ei saa seda endale lubada, sest ettevalmistamisel on kultuuri arengukava aastani 2030 ja see on vaeste muusade töövõtuleping või rahastamisskeem.

Järgnevad read johtuvad teatud kahtlustest ja ebakindlustundest, mis meie ajale tüüpiline. Lähtun sel puhul vaikimisi kirjandusest kui oma erialast, aga pean silmas kunstilist kultuuri laiemalt.

Ma nimelt ei mõista enam päris hästi, milleks meile kultuur on ette nähtud. Seda muidugi sisemises mõttes.

Ei, tegijatele endile pole see üldjuhul probleem. Nemad on oma suhtevõrkudes ja kogukondades ja lasevad kutsumusest ikka edasi, isegi kui nad seda ei reflekteeri. Nad laulavad nagu nokk loodud või nagu siidiuss väljastab niiti.

Ma pean silmas laiemat või n-ö ühiskondlikku taset. Kui eelmine kultuuriminister ütles 30. jaanuaril riigikogu ees, et «meie rahvuskultuur on äärmiselt heas seisus», siis tahaks küsida, mis asi see ikkagi on, mis on heas seisus. Selge, et mõõta saab teatri- kontserdi-, näituse- jne külastusi, raamatuoste ja -laenutusi ning paljut muud. Niisamuti saab loendada autoritena üles astunud isikute arvu. Need arvulised näitajad on kindlasti olulised – niisamuti nagu müüdud bensiiniliitrid, tarbitud kilovatid, ostetud vitamiinid jne.

Sama kehtib loomemajanduse ja -inkubaatorite, loomepampersite ja loometoitesegude ning muu taristu kohta. Neid saab loendada nagu uute firmade asutamist, kergliiklusteede rajamist, kodanikualgatusi jne.

Aga kuidas mõõta kultuuri taset ja mõju? Seda, kas kultuur vastab ühiskonna ootustele ja – mis peamine – kas inimesed muutuvad seeläbi targemaks ja paremaks, kas nad mõtestavad oma elu sügavamalt, kas nad on eetilisemad? Viimase all pean silmas muuhulgas solidaarsustunnet ja empaatiat, st sisseelamisvõimet teistesse, mis on vähemasti sõnaga seotud kunstide üks põhilisi «töömudeleid».

Selge, et seda on väga raske mõõta ja ma ei võtaks seda teemat üldse jutuks, kui poleks ühte asjaolu. Nimelt on raskustest hoolimata suurem osa ajaloost nende küsimustega pingsalt tegeldud. Sealhulgas ka Eestis. Praegu, tundub, et vähem ja et see mõjub aegunult.

Ma ei spekuleeri siinkohal, kas meie kultuur on halvem või parem kui saja või ainult kahekümne aasta eest, vaid osutan, et fookus on muutunud. Inimesest tervikuna, tema empaatilistest ning tunnetuslikest võimetest jne räägitakse meil väga palju, aga teises kontekstis, mitte seoses kunstikultuuriga.

See on osalt mõistetav, arvestades meie totalitaristlikku minevikku, kus kunstil oli tsementeeritud suunitlus, see pidi seisma uue ühiskonna ehitamise teenistuses ja kommunismiehitaja kasvatamises. Ehk välditakse seetõttu praegu kunsti sotsiaalsest rollist ja humanistlikust missioonist rääkimist.

Oleks ehk tõesti imelik, kui ministeeriumi koduleheküljel, saati veel põhiseaduses, seisaks kultuuri eesmärkide hulgas «eesti inimeste igas suhtes humaansemaks muutmine». Kuigi... midagi võiks seal ikkagi seista. Praegu avastan alusdokumentidest ainult ühe eesmärgi, tõsi, ülimalt tähtsa.

Kultuuriministeeriumi kodulehelt loeme: «Kultuuriministeerium koos oma asutustega töötab eesti rahvusliku identiteedi säilimise ning elujõulise kultuuriruumi tagamise ja arengu nimel.»

Jah, loomulikult. Kuigi rahvus pole eesmärk omaette, vaid avaramas mõttes ikkagi vahend millekski muuks. (Rahvus muutub eesmärgiks võrdeliselt ohuga, mis ähvardab tema püsimajäämist.) Ja kultuur ning identiteediloome ei kattu, sest kultuuril on ka teisi funktsioone ja identiteeti peavad aitama säilitada ka teised vahendid, nagu seadusandlus, haridus jne. Kui suur Eesti patrioot ma ka poleks, tekitab mõte, et kogu mu kirjutamise ainus eesmärk oleks eesti rahvuse tugevdamine, minus tõrget.

Ja kuidas selle tugevdamisega ikkagi on? Okupatsiooniajal oli kultuuri ja identiteedi vahekord selge. Kui loodi eestikeelset ja -meelset või lihtsalt üldhumanistlikku kultuuri, siis see iseenesest jaatas meie olemusmõtet ja aitas survele vastu seista. Kas ka praegu? Igal juhul mitte nii üksüheselt.

Veel kultuuriministri kõnest: «2018. aasta läheb ajalukku kui aasta, mil Eestis loodi ja nähti kultuuri tõenäoliselt rohkem kui kunagi varem. Ja Eesti kultuuri nähti ja sellest kõneldi maailmas rohkem kui kunagi varem. [---] Ükskõik millisesse kultuurivaldkonda me oma pilgu heidame, [---] kõikjal toimus äärmiselt palju, ja sellest «äärmiselt paljust» äratas imetlusväärselt palju rahvusvahelist huvi, ning terve rida juhtunust jääb ajalukku millenagi, mida aastakümnete pärast kirjeldatakse kui meie harulise kultuuri uusi kandvaid oksi. [---].

Tore. Aga kuidas täpsemalt tugevdab eesti identiteeti see, et meie kunsti hinnatakse rahvusvahelistel festivalidel? Oleneb ikka teosest endast. Neil festivalidel tunnustatakse (harvem) niihästi sügavalt rahvuslikku (eksootilist) kui ka n-ö rahvusvahelist kunsti. Muidugi tõstab tunnustus eneseteadvust. Nii nagu meie sportlaste medalid, geeniteadlaste avastused, tippmodellide fotod žurnaalide kaantel, meie e-riik jne. Väikerahvale on iga asi tähtis. Me oleme olemas suurel määral teiste kaudu. Ja lõppkokkuvõttes on isegi kultuuriekspordil ses mõttes strateegiline tähtsus, et me ei ole tundmatu suurus, vaid kuulume ühte teatud «klubisse». Aga identiteeti see klubisse kuulumine ja festivalitunnustus automaatselt ei loo. See tekib teisiti ja sageli ilma rahvusvahelisuseta.

Mida ühiskond kultuurilt sisuliselt ootab või kas ta üldse ootab midagi. Mida ei võiks oodata ka mujalt? Valitseb veider vaikus. Mitte et mulle või mu kolleegidele oleks vaja töökäsku, mida täitma tõtata. Kunstnikud on vabad. Samas on nad alati tegelnud ühiskonna probleemidega ja kasvõi kaudselt reageerinud vastavatele ootustele. Neid ootusi (kõige üldisemas mõttes) on praegu raske tunda või täidavad neid teised vahendid (milleks kanaarilinnud kaevanduses, kui on vilepuhujad?). Vahel tekib tahtmine hõigata: «Kas seal väljas on veel keegi»? Või pole, ja masinavärk toimib inertsist, kultuur on tilulilu, mis peab olema, sest see on n-ö küpse ühiskonna tunnus, seob meid globaliseeruva maailmaga jne.

Kultuuril näib praegu olevat kaks otstarvet. Esiteks, kui asi iseeneses peaks selle jätkumine tugevdama meie identiteeti. Peaasi et kultuuriks kvalifitseeritav (kelle poolt?) nähtus on olemas, ükskõik missugune. Teiseks on see rahvusvahelisel areenil näitamiseks ning tunnustuse kogumiseks. Tunnistan, et mulle jääb sellest natuke väheks.

Ehk võiks tulevane arengukava sisaldada mõne hoogsalt valgustusliku mõtte kunsti tähtsusest inimese vaimlishingelisel kosutamisel, kultuurimälust ja -pärandist ja muust «kõrgest ja ülevast». See võib tunduda triviaalne, aga kui seda aeg-ajalt meelde ei tuleta, siis tekibki tunne, nagu vaataks kuristikus pöörlevaid palveveskeid.