Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/04/22/11969039t1h0107.jpg)
/nginx/o/2019/04/22/11969040t1ha684.jpg)
Lühike vastus sellele küsimusele oleks: mitte mingit tunnet, kirjutab Lääneranna valla elanik Kristina Kukk.
Hommik algas nagu iga teine esmaspäevahommik: võileib ja kohv maitsesid sama hästi, töökaaslased olid sama toredad ning sõbrad ja tuttavad, kellega suhtlesin, jäid täpselt samasuguseks, nagu ma neid teadsin. Isegi üle Kasari silla sõitmine ei tekitanud mitte mingisugust erilist tunnet: tee oli sama sile ja ühtegi takistust või piiripunkti ette ei tulnud. Vaid aadressi kirjutamine vajas pisut harjumist, umbes nagu vajab harjumist 1. jaanuaril uue aastaarvu või abielludes uue allkirja või perekonnanime kirjutamine.
Mulle kui 80ndate lõpus sündinule ja nõukogude aega mitte tundvale inimesele ei ole maakondadel mingit olulist tähendust. Noore inimesena, kes on 18 aastat elanud pisikeses Loksa linnas, järgmised kaheksa Eestimaa pealinnas ning nüüd ligi kuus aastat Matsalu rahvuspargis, ei tunne ma tugevat seost ühegi maakonnaga ega tunne, et see «piir» piiraks kuidagi minu liikumisi, dikteeriks, kus pean käima ametlikke asju ajamas või oma meelt lahutamas. Olen Eestis sündinud ning pean end eestimaalaseks, mitte harjukaks või veel vähem Kuusalu kihelkonna esindajaks.
Jah, haldusreform ja maakondade vahetumine tekitas harjumuste muutmise tõttu pisut stressi, samas, kas see on miski, millest peaks poolteist aastat hiljem ikka veel rääkima?
Mõistan ja samas ka ei mõista neid inimesi, kes kritiseerisid haldusreformi tagajärjel tekkinud olukorda, kus endised Lääne maakonna vallad olid saanud ühtäkki Pärnumaa osaks. Kuulsin inimesi ütlemas: «Pärnumaa alla minek oli vale!» Kui küsisin vastu, miks, ei suutnud ükski kritiseerija selget vastust anda. Peamiseks põhjenduseks toodi: «Mina pean end läänlaseks ja keegi ei saa mind sundida ütlema, et olen pärnakas!» Kas haldusreformi tagajärjel tekkis ühtäkki kõigil kohustus identifitseerida end pärnakaks või pärnumaalaseks? Vaevalt küll. Haldusreformi tagajärjel ei ole inimestel keelatud suhelda edaspidigi oma sõpradega, kes elavad ühes või teises maakonnas. Ei ole keelatud ära ka enda identifitseerimine läänlasena või jumal-teab-kellena. Tõsi, ametnikud, kes olid enne suhelnud riigibüroo Haapsalu osakonnaga, pidid looma uusi tutvussidemeid Pärnu esindustega. Ka kultuuriinimesed ja sportlased seisid selle ees, et pidid alustama uute suhete loomist. Kas see osutus võimatuks? Kindlasti mitte. Jah, haldusreform ja maakondade vahetumine tekitas harjumuste muutmise tõttu pisut stressi, samas, kas see on miski, millest peaks poolteist aastat hiljem ikka veel rääkima? Olen veendunud, et uute tutvussidemete loomine ainult rikastab. Kindlasti on meil kõigil midagi üksteiselt õppida.
Vaid üks asi paneb südame kripeldama ja see on osa inimeste õelutsemine. Nimelt olen ise kuulnud mitu korda, kuidas «põlised läänlased» ütlevad «uutele pärnakatele» üsnagi ilkuval toonil: «Ah, teie seal Pärnumaal…», veebilehtede kommentaarideski nimetatakse endisi Lihula ja Hanila valla elanikke suisa reeturiteks ja Läänemaa lõhkujateks. Miks? Kas tõesti on asi maakondlikus kuuluvuses või on see lihtsalt «eestlase parim toit on teine eestlane» vanasõna ilming? Leian, et eestlasi on niigi vähe, seega peaksime üksteist hoidma, mitte tegelema inimeste jagamiseks omadeks ja võõrasteks, seda enam, et eeskätt oleme kõik ühe riigi kodanikud.
Lõpetuseks soovin öelda, et piirid on inimeste peas kinni ja kui suudame neid murda, ei ole meile oluline see, kas elame Lääne- või Pärnumaal. See aga, mis mõju avaldas haldusreform valdadele ja kas tegemist oli õige või vale teoga, jätan arutamiseks poliitikutele ja majandusteadlastele. Minu elu haldusreform ei muutnud.
«Eesti on suurem kui Tallinn» on uus rubriik, milles autorid kirjutavad Eesti elust väljaspool pealinna ja selle lähiümbrust.