Kaur Maran

FOTO: Postimees

Arvan, et me oleme kõik juba vaikselt tüdinud sellest pikale minevast vastandumisest. Isegi see sõna – vastandumine – tekitab kerge okserefleksi. Võõrapärasem «polariseerumine» suuremagi. Vahet vast pole, kas olla kujundlikult sinipruun nats või vikerkaarepunane liberast, vastik on ikka. Hapu. Kibe.

Arvan, et see on loomulik. Näib ka loomulik, et üritame kogu uudisteportaalidest nähtuvat oma igapäevaelust eemale hoida. Kui veel hiljuti oli justkui moeasi uhkusega kuulutada, et «mina ei loe üldse uudiseid», siis viimase mõne nädala jooksul olen kuulnud liiga mitme inimese suust teadet, et üht või teist teemat tema enam ei puutu. Kardetakse omavahelise tüli puhkemist. Ning tõesti, milleks hakata ilusal kevadpäeval köögilaua taga jaurama mingil poolpoliitilisel pingelisel teemal – ajalehes ju niikuinii karjutakse kogu aeg.

Oma kõlakambrites – olgu see siis «Kõigi Eesti laulul» või tõrvikurongkäigul – räägitakse muidugi, aga teistsuguste arvamustega põrkudes hoitakse vahel keelt hammaste taga või siis asutakse materdama.

Aga me peame rääkima. Kui mitte avalikult, siis omavahel igal juhul. Isegi kui me ei leia konsensust. Kõige halvem on, kui ka seesama köögilaud, mida kujutatakse nõukogude aja tagasivaadetes kui viimast rahulolematuse väljendamise kohta, jääb tundlikel teemadel vaikseks. Muidugi on lihtsam mitte sõna võtta ja teatud teemasid vältida. Kuidagi tuleb aga ära hoida inimestele korda minevate teemade vältimisega kaasnev üksteisest kaugenemine. Vaevalt me nüüd kõigis ühiselu valupunktides täieliku üksmeeleni jõuame – oleks ju seegi soovimatu utoopia –, kuid siiski on parem üritada kui alla anda.

Loomulikult on igaks aruteluks oma aeg ja koht ning intelligentne inimene teab, et näiteks pulmalauas ei ole mõtet hakata vaidlema, kumb on parem, kas Martin Helme või Jevgeni Ossinovski. See oleks ju totter. Kuid viimasel ajal olen esimest korda oma elus hakanud tundma vaikimise spiraali ohtu, mille eest on meid hoiatanud saksa politoloog Elisabeth Noelle-Neumann. Oma kõlakambrites – olgu see siis «Kõigi Eesti laulul» või tõrvikurongkäigul – räägitakse muidugi, aga teistsuguste arvamustega põrkudes hoitakse vahel keelt hammaste taga või siis asutakse materdama, tehes sellega rääkimise veel raskemaks. Või siis hoidutakse teatud teemadest täielikult.

Tsiteerides Stephen Hawkingi ülesastet Pink Floydi võrratul heliteosel «Keep Talking»: «See ei pea nii olema. Ainus, mis me tegema peame, on edasi rääkimine.»