Vello Salo

FOTO: Peeter Langovits

Vellost võiks kirjutada pikalt, sest seda, mida ta on elus korda saatnud, on tõesti uskumata palju. Ent tema, Hää sõnumi, Eu-angelioni kuulutaja sõnumiks oli ka tema elu, kõik mis ta tegi, kirjutab kirjanik Jaan Kaplinski järelhüüdes Vello Salole.

Vello Salo lahkus siit aegilmast ööl, mil suurem osa kristlasi pühitseb Jeesuse ülestõusmist, seda, et ta surmaga võitis surma. Selle usu leidis noor Vello pärast seda, kui oli ise olnud sõjamehena surmaga silmitsi ja jõudnud imekombel Rooma, kus leidis varjupaiga kloostris ja sellekaudu ka tee Kristuse ja kiriku juurde, kelle teenistusse jäi elu lõpuni. Ka viimased eluaastad elas ta Pirita kloostris õdede hoole all. Ei saanud muidugi jätta ütlemata, et tal on sääl tore elu kümne naisega, kes tema eest hoolitsevad.

Suurepärase teoloogilise koolituse sai ta Hollandis, Saksamaal, Jordaanias, aga kõige tõsisemalt Vatikanis, Collegium Russicumis. Sealt tõi ta kaasa hää vene keele oskuse, ent ka ladina kõnekeele oskuse, mida on mulle demonstreerinudki. Keeli oskas ta mitmeid, mäletan teda vestlemas Liibanoni naiskirjanikuga araabia keeles. Ja heebrea keel oli tema töökeel: Torontos ja Tartus õpetas ta vana testamendi teoloogiat.

Ent Vello oli palju enamat kui kirikumees, ta oli ka eesti asja ajaja laias ilmas. Asutas kirjastuse Maarjamaa, mis andis välja mõndagi väärtuslikku, kirjutas pagulaslehtedes, pidas sidemeid haritlastega, oli Metsaülikooli agar lektor ja korraldaja, hakkas Vatikani raadios pidama eestikeelseid saateid, õpetas itaallastele eesti keelt ja pani kokku esimese ja seni vist ainsa eesti luule antoloogia itaalia keeles «Poeti estoni», mis 1973. aastal ka ilmus. Ja nii edasi ja nii edasi.

Vello oli palju enamat kui kirikumees, ta oli ka eesti asja ajaja laias ilmas.

Ma ei tea, millal Vellost esimest korda kuulsin. See võis olla 60-ndate aastate alguses, kui Itaalias käinud füüsik Väino Unt jutustas kohtumisest väga haritud ja huvitava eestlasest katoliku preestriga. Aga võibolla kuulsin enne Vello enda häält Vatikani raadiost Kambjas. Tänini on meeles, et ta rääkis kellegi teoloogi mõttest, kes leidis, et protestantide jaoks on teoloogiadoktor olulisem kui piiskop, katoliiklaste jaoks vastupidi.

Hiljem oleme puutunud kokku päris palju, küll Tallinnas, Torontos, Calgarys, Tartus kui Pirital. Kui ta imekombel 1977. aastal sai tulla Tallinnasse metodistide külalisena, otsis ta üles kõik need, kelle loomingut tundis ja hindas, käis külas kümnetel kirjanikel, kunstnikel, muusikutel ja kurtis: «Raske on see litsi elu, iga öö oled ise voodis.» Ta andis Torontos välja faksiimile minu luulekogust «Tolmust ja värvidest», mille jaoks olevat väga raske olnud leida sellist niru ajalehepaberit, nagu kasutas toona Loomingu Raamatukogu.

Vello on leebelt-kriitiliselt öelnud oma arvamuse minu teoloogiliste arutluste kohta, on aga osanud mind isegi angažeerida osa võtma oma suurest, õnnetuseks lõpetamata jäänud projektist – Pühakirja uuest maakeelsest tõlkest, kus minu tööks jäi «Koguja raamatu» ümberpanemine. Mis Vello abi ja nõuga ja Verbi kirjastuse abiga ka raamatuna ilmus. Osutus, et keele ja stiili asjus mõtleme temaga üsna ühte moodi, mis minu töö palju  kosutavamaks tegi. Loodan, et see mitme mehe (Vello, Indrek Hirve ja natuke ka minu) ühine töö leiab jätkajaid ja terve Piibel kord mõnusas eesti keeles ilmuda saab.

Kui ta imekombel 1977. aastal sai tulla Tallinnasse metodistide külalisena, otsis ta üles kõik need, kelle loomingut tundis ja hindas, käis külas kümnetel kirjanikel, kunstnikel, muusikutel ja kurtis: «Raske on see litsi elu, iga öö oled ise voodis.»

Vellost võiks kirjutada pikalt, sest seda, mida ta on elus korda saatnud, on tõesti uskumata palju. Ent tema, Hää sõnumi, Eu-angelioni kuulutaja sõnumiks oli ka tema elu, kõik mis ta tegi. Paljude jaoks oli oluline, algul üllatavgi see, et Vatikanis hariduse saanud ja katoliku kirikut tões ja vaimus teeniv inimene sai jääda selliseks vaimukaks seltskonnainimeseks, vahel lausa vigurivändaks, vemmalvärsside sepitsejaks ja hääde veinide tundjaks. Vello näitas meile väga lihtsalt, et usk ei nõua elust loobumist, vaid seda, et elaksime täielikumalt, vabamalt ja rõõmsamalt. Elaksime armastuses, mille kuulutaja ta oli.

Requiem aeternam dona ei, Domine et lux perpetua luceat ei. (lad k – Igavene rahu anna neile, Issand, ja igavene valgus paistku neile.)

Jaan Kaplinski ja Eesti Kirjanike Liit