Kliimastreik.

FOTO: Jannis Grosse/Revomage Pictures / www.imago-images.de

Seda, kuidas poliitikud senistele ja järgmistele kliimastreikidele reageerivad, saame näha, kuid juba võib öelda, et koolilaste streigid on esmast mõju avaldanud, kirjutab Tartu Ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi vanemteadur ja Uppsala ülikooli dotsent Katrin Uba. 

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

12. aprillil korraldasid Eesti, Läti ja Leedu kliimaaktivistid meeleavalduse Balti Kliimakett. See on järg juba 15. märtsil toimunud ülemaailmsele koolilaste ja noorte kampaaniale Global Strike for Future, kus peaaegu saja riigi lapsed otsustasid kooli minemise asemel osaleda kokku üle 2000 demonstratsioonil.1 Protesti eesmärk on nõuda, et täiskasvanud võtaksid lõpuks ometi midagi ette üleilmsete kliimamuutuste vastu.

Selline üleilmne koolilaste aktiivsus on ajaloos unikaalne, sest varem on aktivistid ikka olnud natuke vanemad. Maailm on harjunud nägema protestivaid üliõpilasi: 1960. aastate USA kodanikuõiguste liikumine, 1968. aasta Pariisi tudengirahutused ja 1989. aasta Tian’anmeni väljaku meeleavaldus Pekingis on vaid vähesed näited. Ajalooliselt on üliõpilased olnud sotsiaalsete muutuste esilekutsujaiks kogu maailmas, ka Eestis.

15. märtsile eelnesid (ja on ka järgnenud) igareedesed koolistreigid peamiselt Lääne-Euroopas, aga ka Ameerika Ühendriikides, Austraalias, Colombias, Indias ja Ugandas. Kirjas, mida liikumise ülemaailmne koordineerimisrühm levitas, nõuti, et kõik riigid täidaksid Pariisi kliimalepingus sätestatud kohustusi.2 Samuti rõhutati, et poliitikud peaksid juba praegu astuma samme selle nimel, et kliimamuutuste ohvreid oleks võimalikult vähe.