Evelyn Sepp

FOTO: ETV

Tekkinud emotsionaalne olukord on ebaloomulik, kurnav ja lõhkuv. Valitsuse loojate sõnad sidusast või lahkest Eestist on õõvastavalt õõnsad, sest vastuolu sõnade-tegude vahel üha süveneb, kirjutab Evelyn Sepp.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Nendel aegadel oli küllalt levinud ka soovitus kodunt ära kolida, kui ei meeldi, ja mitte hüsteeritseda. Kui lööb, järelikult armastab. Huvitav kokkulangevus seegi, et ka hiljutiste päevasündmuste ajel soovitas tulevane minister rahulolematutel Kanadasse kolida.

Mis on sellise retoorika – ei, mitte sõnade, vaid ikka reaalsuse taga päriselt? See on vägivalla varjatud õigustamine, normaliseerimine ja tegelike ohvrite – kõigi Eesti inimeste, kelle väärtussüsteem on juba uude sajandisse või riigikorda üle tulnud – abi ja toeta jätmine. See on ühiskondliku umbsuse ja ebaõigluse süvendamine.

See on nii vaimne kui ka füüsiline vägivald kogu ühiskonna vastu, mille eest peaministri vabandamine ei ole piisav. Eriti olukorras, kus valitsuspartneri tegelike tegude ees pigistatakse silm kinni või neid lausa õigustatakse. Just see kõigutab kogu ametisse asuvat valitsust ja selle arhitekte, et mitte öelda kogu ühiskonna alustalasid.

Kui ühiskondliku vastupanu põhjus on selgeks saanud, tasub uuesti hinnata kõike, mis kirja pandud koalitsioonilepingusse. Jah, mõnes tavalises olukorras oleks see mõistetav tegevuskavana, mõnel paremal päeval isegi visioonidokumendina. Praegu paraku enam mitte.