Kanep.

FOTO: Justin Tang / The Canadian Press / PA Images / Scanpix

Me ei saa uimastinaudingut uurida seni, kuni poliitikud ja teised poliitikamõjutajad jätkavad uimastipõhise naudingu võimalikkuse eitamist, kirjutavad Yorki Ülikooli dotsent Ian Hamilton ja Londoni Ülikooli Royal Holloway kolledži doktorant Alex Aldridge veebiväljaandes The Conversation. 

Enamik uimastialastest teadusuuringutest keskendub üksnes droogide kahjulikule mõjule, ent nende pakutavate naudingute uurimine aitaks meil mõista, miks üldse uimasteid tarbitakse. Muu hulgas saaks taolisi teadmisi kasutada nende inimeste aitamiseks, kel tekivad uimastiprobleemid nagu sõltuvus. Sageli on neid inimesi tabanud tõsised traumad ja nad kasutavad uimasteid iseravimiseks. Kui me teaksime rohkam sellise iseravimise toimest, saaksime põhjalikult ümber kujundada oma ravialaseid lähenemisviise.

Meil oleks paljugi võita uuringutest, mis vaatleks uimastitarbimist tasakaalustatumalt. Näiteks saaks uuringute abil koguda teavet sellest, milliseid naudinguid kogetakse, kui palju inimesi mingit tüüpi naudingu saamiseks uimasteid kasutavad, ning kuidas nad suudavad oma uimastitarbimist piirata nii, et see jääb neile probleemivabaks. Need alusandmed aitaks meil mõista, kuidas ja millal liiguvad inimesed uimastipõhistest naudingutest edasi uimastipõhiste kahjudeni.

See paistab ju olevat lihtne ja ka suhteliselt kerge uurimistöö, kuid Suurbritannia siseministeeriumi hiljutine teavitus uimastitarbimise ülevaate koostamisest näitab poliitikute jätkuvat tahtmatust tunnistada, et uimasteid tarbides kogevad inimesed ka naudinguid.

Meil oleks paljugi võita uuringutest, mis vaatleks uimastitarbimist tasakaalustatumalt.

Lisaks tegeleb põhiosa uuringuist eelkõige probleemse uimastitarbimisega ja eirab tõika, et enamikul uimastite tarbijatest ei arenegi nende kasutamise tulemusena välja probleeme. Suurim uimastiuuringute rahastaja on USA Uimastite Kuritarvituse Uurimise Riiklik Instituut (National Institute of Drug Abuse, NIDA), mille eesmärgiks on parandada inimeste tervist või sotsiaalseid olusid. Sarnase sihi on võtnud ka ka uuringute rahastajad Suurbritannias, sealhulgas Riiklik Terviseuuringute Instituut (National Institute for Health Research, NIHR). Kuna teadusrahastamine keskendub inimestel tekkivate probleemide, mitte uimastitarbimise motiivide ja hüvede uurimisele, on uuringud hoopiski aidanud luua moonutatud pilti uimastitest ja neid tarbivatest inimestest.

Uuringute rahastamist kujundab ka poliitiline keskkond – ja seni, kuni poliitikud jätkavad «uimastitevastase sõja» toetamist, ei anna nad üpris tõenäoliselt heakskiitu uimastitarbimise hüvesid uurivatele teadustöödele. Seega ei saa uimastinaudingute uurimise vajakajäämistes süüdistada ainult teadlasi, sest neid ju kammitseb kogu uimastipoliitika.

Uimastinaudinguid eitav poliitiline dogma on ka majanduslikult kulukas – hiljutine kohtuprotsess Mehhiko narkoparuni El Chapo üle näitas, kuidas kurjategijad teenivad narkokaubandusest miljardeid dollareid. Kui poliitikud aktsepteeriks, et uimasteid kasutatakse naudinguks, ning droogid ka legaliseeritaks, võiks uimastite tarne ja turustamise maksustamisest märkimisväärset tulu saada.

Uimastinaudingu uurimine pakuks muidki väljakutseid. Kuna me teame tänini väga vähe inimeseste uimastitarbimise viisidest ja põhjustest, siis peame mõningaid põhiaspektegi alles uurima. Teame juba seda, et nagu õnnetunne, on ka nauding äärmiselt subjektiivne. Seega, hoolimata mõnedest ühistest arusaamadest uimastitarbimise nauditavast kogemusest, võivad mõned inimesed pigem otsida mingit ainulaadsemat naudingu vormi.

Mõni uimasti nagu kokaiin pakub küllaltki ennustatavat kogemust. Kokaiin stimuleerib tarvitajat, lisades talle energiat ja enesekindlust. Samas, hallutsinogeensed uimastid nagu LSD ja võluseened pakuvad vähem ennustatavat kogemust. Kui mõned inimesed tahavadki uimastitest saada ennustatavat naudingut, siis teisi kütkestab hoopis riskantne teadmatus, kuhu mingi uimasti neid viia võib.

Uimastitarbimise põhimiste motivatsioonide ja hüvede mõistmine võib ilmsiks tuua aspekte, mida me enne pole adunud või aimatagi osanud. Uurimata valdkonna probleemiks ongi osalt just see, et me lihtsalt ei tea, mida veel teada saada oleks.

Ühiskondlik kasu

Parem arusaam naudingust võib tuua olulist kasu tervele ühiskonnale, mitte üksnes uimastite tarbijatele. Me kulutame märkimisväärselt aega ja raha, püüdes ennetada uimastipõhiseid kahjusid. Paljud meie tegevused nagu autosõitki kätkevad endas riske, ent me ju ei ürita liiklussurmi vähendada autojuhtimist keelustades. Selle asemel me koolitame juhte ja püüame autosõidu riske minimeerida.

Ent uimastite osas usuvad poliitikakujundajad ikka veel keeldudesse ja hirmutamistaktikasse. Teades rohkem põhjustest, mis ahvatlevad inimesi uimasteid kasutama, saaksime luua tõenduspõhiseid meetodeid kindlustamaks inimeste ohutust uimastikogemuse nautimise ajal.

Me ei saa uimastinaudingut uurida seni, kuni poliitikud ja teised poliitikamõjutajad jätkavad uimastipõhise naudingu võimalikkuse eitamist. Täiskasvanud tarbivad uimasteid ja seega väärivad nad ka küpsemat uimastipoliitikat kui praegune pelk eitamine ja võhiklikkus.

Inglise keelest tõlkinud Endel Valdas