Mihkel Mutt: pudruplekk riigi rinnaesisel

Mihkel Mutt Foto: Peeter Langovits

Kolumnist Mihkel Mutt tõdeb elamislubade skandaali valguses, et riigikogus istumise ajaks oleks mõistlik äritegevus peatada. Kas või formaalselt.

Esimene seos tekkis «Meistri ja Margaritaga». Sadovaja 302-b asus korter nr 50, kust kostis aegajalt hääli, keegi nihutas mööblit, mängis muusika ja juhtus igasuguseid asju, aga kui mindi vaatama, polnud justkui midagi. Selle oli hõivanud Woland oma saatjaskonnaga.

Kooli 3/1 mahutati korterisse üle saja firma. Sedagi suudab ainult see, kes on kodus viiendas dimensioonis. Üldiselt aga tabas mind hämming. Järgnevail päevil mõistsin, et see oli tabanud paljusid mu tuttavaid ja suurt osa avalikkusest.

Kuidas on ikkagi võimalik riigikogus töötades äri ajada? Ja mitte mõnda kõrvalist äri (näiteks sõira toota või algupäraseid romaane kirjastada), vaid just säärast, kus huvide konflikt on asjasse sisse kirjutatud, sest tegemist on mõjuvõimuga?

Mulle on täiesti mõistetav, kui võimekas, aga vaene inimene kandideerib parlamenti. Motiivid ei tarvitse määrata poliitiku n-ö soorituse taset, nõnda nagu ka kunstiteose kvaliteet ei sõltu stiimulite laadist (raha pärast on loodud geniaalseid teoseid).

Riigikogulase palk on neli keskmist pluss kulud. Seda pole palju, aga kui kokkuhoidlikult elada, siis peaks piisama, isegi perekonnainimesele. Seepärast oleks endastmõistetav, et sellal ei tegelda muuga, vaid keskendutakse kogu täiega oma tööle, milleks on rahva teenimine. Seadusandja peab olema kahtlusest kõrgemal.

Tuleb välja, et tipp-poliitiku äriajamine pole seadusega vastuolus. Nii väidavad ka prokuratuuri esindajad. Aga miks ei ole vastuolus? Tuleb teha nii, et oleks! Tõsi, inimestel on õigusriigis ühesugused üldised õigused ja liiga palju erandeid ajaks asja keeruliseks.

Ometi on mõnel puhul erandid möödapääsmatud. Näiteks kohtunikud ei tohi vist igasugust äri ajada. Riigikogu ei saa antud küsimuses käsi laiutada, sest tema ju teeb või muudabki seadusi. Käesolev skandaal mõjub esmajoones tema mainele, mitte ettevõtjatele ega kellelegi kolmandale. Praegu jääb hurjutada (järgmise korrani): nii tohib, aga nii ei ole ilus.

Raske on mõista, miks poliitik ei võiks oma riigikogus istumise ajaks äriasjad formaalseltki mõne sõbra või sugulase hoolde anda. Siis see vähemasti ei ärritaks avalikkust. Aga ajada äri otse ja häbenemata – see on kui avalikule arvamusele näkku sülitamine ning suurendab rahva viha poliitikute vastu.

Indrek Raudne väitis, et tema erakonnakaaslased (ka mõni konkreetne minister) ei teadnud tema äridest midagi. Oi-oi-oi. Oma ärist tuleb võitluskaaslasi informeerida. Vastasel korral võib kolleegidele karuteene teha. Riski suurust ei tarvitse asjaosaline ise alati objektiivselt hinnata.

Aga see asi on mõlemapoolne. Kui võitluskaaslased väidavad, et nemad ei teadnud sõbra ärist ega tundnud ka huvi, siis mõjub säärane jutt samuti mullikeste ajamisena. Kas see skandaal on rohkem «väljapoole » või «sissepoole»? Spekuleeritakse, miks vallandus see just nüüd.

Riigikogu valimised alles olid ning kohalikeni on peaaegu kaks aastat. Siiski pole võimatu, et Reform tahab partnerit vahetada. Sotsid võetakse valitsusse, kus neile antakse pehmed ametid (haridus jt), millega on lihtne end ebapopulaarseks teha.

Sellega oleks sotsid kui praegu dünaamilises faasis erakond neutraliseeritud, igal juhul järelandlikumad kui suhteliselt isemeelne IRL. Et riigikogus enamust saada, tõmmatakse Keskerakonnast oma orbiiti mõned sealsed perspektiivikamad ja opositsioonimeelsemad liikmed. Sellega kiirendataks Keski võimalikku pooldumist.

Koostöövõimetumat opositsiooni kui IRL ja Kesk oleks raske kujutleda. Ma ei usu asjade säärase käigu teadlikku lavastust, aga kui võimalus on sülle kukkunud... Võimalus, et «kampsunid» tahtsid enne suurkogu «poistebändile» ära teha, tundub veel kunstlikum.

Kaine hinnang ütleb, et praegune lugu heidab mõlemale varju. (Kostab õhkamist ja parastamist, kuna skandaal puudutab erakonda, kelle väärtused peaksid justkui olema kõrgemad mõne teise omast. Jätkem need romantilised legendid.

Ei saa öelda, et erakondadel üldse vahet poleks, aga mida küpsem poliitika, seda sarnasem on üldjuhul erakondade kultuurilis-moraalne käitumine. Ei ole kuradeid ja ingleid in corpore. «Äraostmatus» oli hea valimisloosung. Nüüd on hoopis teine olukord. Samuti on soovitav teha vahet erakonna algtuumikul ja seejärel sinna koopteeritud liikmetel.

Näiteks mõnda endisest respublikaanist tipp-poliitikut võib siiani ausaks inimeseks pidada.) Edgar Savisaar oli juhtunut kommenteerides muhe ja isalikult õpetust jagav. «See ei ole juhus,» väitis ta. Nagu kogenud poliitiku puhul sageli, oli tähtsam see, mis ta ütlemata jättis – kas president Ilves peaks nüüd teatama, et IRL ei saa kuuluda valitsusse?

Aga: kuigi kahel skandaalil on ühisjooni, on ka erinevusi. Vene õigeusklik kirik on riigi ideoloogia tööriistaks, seetõttu võib sellega lähem seotus mingil määral mõjutada Eestis toimuvaid protsesse. Seevastu äri on äri ja suller on suller.

Kõikide elamisloa saanute tausta ei tea ilmselt kapo ega isegi mitte Kadri Liik. Siiski, kuigi 147 elamisluba on kõvem sõna kui näiteks Mona Sahlini sukkpüksipaar, pole otsene praktiline kahju Eestile ilmselt märkimisväärne ja enamikku asjaosalistest huvitas Eesti ainult vahejaamana.

(Vastupidist arvajad on liiga palju spioonijutte lugenud.) President Pätsi afäär on teada, aga siis oli pehme totalitarism. Praegune parteide konkurents ja vaba ajakirjandus vähendavad selle kordumise võimalust. (Siin võiks eneseirooniliselt meenutada Eesti kunagist visiooni ja küsida, kas Schengeni viisadega äritsemine tähendabki olla sillapea ida ja lääne vahel?)

Võimalust, nagu oleks asi Vene eriteenistuste poolt ette söödetud, on praegu raske kommenteerida. Kas see ikka hirmutab vene miljardäre, nii et nad raha Venemaalt välja ei kandi?

Pigem võiks arvata, et kasutati möödaminnes võimalust Eestit Euroopa ees natuke diskrediteerida. Arvestades seda, et meie jahedat vaest ääremaad kummitab alati oht muutuda seisvaks ja kinnikasvavaks tiigiks, on tark ning meile kasu toov kodakondsus- ja migratsioonipoliitika äärmiselt olulised. Ei maksa siin näha üksnes ettevõtjate huve.

Probleemiga tuleb tegelda avarapilguliselt ja laiapõhjaliselt.