/nginx/o/2008/09/15/74857t1ha3a6.jpg)
Sageli võrreldakse hukule määratud nähtusi Titanicu avareisiga. Sellele paralleelile toetudes võiks praegust Venemaad võrrelda Estonia katastroofiga, kust vaid vähesed pääsesid.
Kristiina Ojuland: Venemaa upub kui Estonia
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Autokraatliku võimuladviku moodustanud poliitilised liidrid usuvad, et nad on kõikvõimsad ning nende juhitud riigilaev ei upu mitte kunagi. Putin justkui ei paneks tähelegi pidevalt langevat toetust nii tema enda isiku kui Ühtse Venemaa suhtes.
Ilmekas näide, et võimulolijatel on täiesti ükskõik sellest, mida rahvas arvab või soovib. Sarnase ükskõiksusega suhtutakse ka maailmamajanduses toimuvasse. Kremlis usutakse siiani, et Venemaa jääb Euroopa majanduskriisist puutumata ning võib jätkuvalt soojendada end nafta- ja gaasidollarite paistel.
Nad usuvad, et USA loobub Euroopa raketitõrjesüsteemi rajamisest, kui Kreml neid piisavalt jõuliselt ähvardab, kasutades oma poliitilisi hoobasid Iraanis või Hiinas.
Punase kiviallee isandad on kindlad, et kui nad suudavad tõsta õpetajate, riigiametnike, sõjaväelaste, pensionäride palka ja pensione, siis ei tule rahvas tänavatele kehva elukvaliteedi üle nurisema, ning nad on veendunud, et opositsioonil puudub vastav «präänik », millega rahvas ükskõiksuse unest äratada.
Kremli bossid elavad omamoodi imaginaarses maailmas, kujutades ette, et nad viivad Venemaal läbi moderniseerimist: nad asutavad kodukootud Silicon Valley ning loovad endiste Nõukogude vabariikidega uut liitu – Euraasia majandusliitu.
Kasahstan ja Valgevene on juba lepingu allkirjastanud, Tadžikistan ja Kõrgõzstan kaaluvad sama. Ukrainat püüab Kreml küll keelitamise, küll ähvardustega sundida liitu astuma, kuid siiani õnneks edutult. Vaid Aserbaidžaan on olnud piisavalt tugev, et jätkata iseseisvat arenguteed ja mitte langeda Venemaa kujundatud illusiooni ohvriks.
Lausa koomilisena kõlab Euraasia majandusliidu puhul idee luua liikmesriikidele inimõiguste kohus, mis oleks vastukaaluks Euroopa Inimõiguste Kohtule Strasbourgis. Lisaks tahetakse rajada ühtne valimiste vaatlemise süsteem ning juttu on olnud ka ühisest valuutast.
Selliste ambitsioonide kõrval jääb veelgi arusaamatumaks Venemaa plaan parandada reaalset olukorda oma riigis. Riigis, kus suurem osa elanikkonnast elab alla vaesuspiiri, kus aastakümnetevanused Ladad on endiselt tänavapildis, ning sealsetest üüratutest asfaldiaukudest pole mõtet rääkidagi.
Paratamatult tekib küsimus, kuhu siis senine nafta- ja gaasidollaritest tulnud jõukus on kadunud? Miks ei investeerita seda oma riigi arengusse, ei inimestesse ega asfaldisse?
Üks tõsisemaid märke Venemaa jätkusuutmatusest on ülimadal sündimus ning noorte ja haritud inimeste massiline lahkumine riigist, piltlikult öeldes, põgenemine uppuvalt laevalt. Venemaa uusimmigrante võib leida aina suuremal hulgal kogu ELis.
Autokraatia teeb poliitiliselt pimedaks, kõik senised ajaloo õppetunnid näivad olevat ununenud või neid lihtsalt ignoreeritakse. Kas tõesti usub Putin, et ta suudab järgmised 12 aastat mitte ainult Venemaad juhtida, vaid koguni selle mõjupiire laiendada tingimustes, kus inimestelt on võetud ära vaba valimisõigus, kus riigiametites asjaajamisel tuleb läbi pugeda korruptsioonivõrkudest ning kus õiguskaitsest ja õiglasest kohtusüsteemist ei julge keegi enam unistadagi.
Mida teevad venelased ise sellises olukorras? Kas lasevad Kremli piraatidel end rahulikult põhja viia või siiski suudab kodanikuühiskond end koondada oma õiguste kaitsele? Kas suudetakse nõuda euroopalikke õigusi ja vabadusi, millega Venemaa on end ka juriidiliselt sidunud läbi Euroopa Nõukogu ja OSCE?
Kas venelased lasevad omaenda põhiseaduses kirjapandud vabadused ja õigused Kremli tandemil üle parda heita? Venemaa vajab abi ka väljastpoolt. Nii nagu pärast Helsingi kohtumist 1975. aastal sai alguse demokraatlikes riikides kodanikuühiskonna liikumine Venemaa demokraatia toetuseks, nii on vaja seda teha ka praegu. Leian, aeg on küps, et alustada üleeuroopalist toetust sarnaselt toonaste Helsingi komiteede süsteemiga.
Autor on europarlamendi demokraatide ja liberaalide fraktsiooni kõneisik Venemaa küsimustes.