Juhtkiri: aeg kuulata iseennast ja üksteist

Pühadeaeg Eestis,  Pärnumaal. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Täna on vaikne laupäev. Rahvakalendri järgi ei lenda lind ega kasva muru. See on homse ootamise päev.

Oleks naiivne arvata, et kogu rahvas nüüd paastub ja palvetab. Ei ole nii. Ent me võiksime kasutada rahva-, kiriku- ja riigipühade kalendri pakutud võimalust, et olla täna siiski veidi teisemad.

Hingamise aega, mõtisklemise aega ja muidugi ka üheskoos olemise aega on meile kõigile hädasti tarvis. Katsume teha asja veel lihtsamaks: kes me ise oleme ja kes on need, kes on inimestena on meie ümber? Peaaegu universaalne soovitus on: kuulake!

Vaadakem üksteisele otsa peredena ja sugulastena, tuttavate ja naabritena ning mõelgem. Kas tõesti on nii, et ühe silmist vaatab meile vastu pimedus ja puhas kurjus? Kas tõesti on nii, et teise suust ja sõrmeotstest voogab üksnes sula omakasupüüdmatut headust? Muidugi, laiast ilmast, kõigi praegu elavate ja ka ajalukku jäänud inimeste hulgast leiame äärmuslikke tegelasi – nii kehastunud kurjust kui ka selliseid, kelle hea tahte kahtluse alla panemiseks peab olema omakorda äärmuslik tähenärija.

On täiesti arusaadav, et igaühe jaoks on märksõnu, mis «löövad vererõhu üles». Aga ikkagi võib ju ometi olla, et teie lapselapse või vanaisa, tuttava ja naabri või isegi televiisorist vastu vaatava poliitiku jutus on mingi iva, mida oleks hea tähele panna?

Võtkem mõned näited mööduvast nädalast. Ei nõua erilist pingutust keerutada end mõtteisse Euroopa allakäigust. Kui vastukaaluks esitatakse maailmasõdade ehmatusele järgnenud NATO ja ELi rahuperioodi, üksikasju puudutavat statistikat vmt, siis võib ometi öelda: «Aga hingeliselt?!» See, mis järgnes tulekahjule Pariisis, näitab, et hing on alles.

Kujuteldav keskmine eestlane või samamoodi kujuteldav keskmine eurooplane pole küll iga päev erilises usulises harduses, ent ometi hakkame nüüd taipama, mis meid ühendab. Kui sa lähed Eestis õue ja kõnnid natukene, siis õige varsti näed sa mõnda kirikutorni.

Kui sa lähed õue Portugalis, Soomes või Sitsiilias, siis on sama lugu. Me oleme üksteisest väga põnevalt erinevalt, ent ometi on meil ühendavad lood ja laulud. Need tornid, olgu tipus kukk või rist, on märk meie ruumist. Ja vast sellenädalase põlengu järel mõistame ja näeme väga selgelt, et me kõik oleme eurooplased ning kanname edasi üht väärtuslikku osa inimkonna kogemusest ja püüdlustest.

Pange tähele, et neis samades keskaegse Euroopa kirikuid ilmestavates skulptuurides avalduvad skepsis ja küsimused inimolemuse ning maailma kohta. Ei tänapäeva eestlased ega n-ö keskmine eurooplane ole maailmavõrdluses erilised usuinimesed. Ometi märgakem ja osakem hoida seda, mis on eestluses ja euroopluses erilist ja ühendavat.

Lepime liiga lihtsalt tõdemusega, justkui oleks pealiskaudsus ajastu sund. Ei maailmavaade ega meie hinnangud iseenda ja meid ümbritsevate inimeste tegudele peaks lähtuma ainult põlvenõksurefleksina antud hinnangust: meeldib või ei meeldi.

Vaadake rahulikult inimesi enda ümber ning võtke aega nii üksteise kuulamiseks kui ka kuuldu üle järele mõtlemiseks. Praegu elus olevatele inimestele ennustavad statistilised mudelid pikemat eluiga, kui on olnud iial varem. Võib-olla on hea plaan selle aja kasutamiseks püüda üksteist mõista? Hingamispäevad vast selleks mõeldud ongi?