Kartulivõtt Eestimaal.

FOTO: Tallinna kirjanduskeskuse Tammsaare muuseum

Sellest, milline oli 19. sajandi lõpuveerandi Eesti, kus leidis aset Anton Hansen Tammsaare «Tõe ja õiguse» esimese köite tegevus, millel omakorda põhineb hiljutine Tanel Toomi samanimeline menufilm, kirjutab ajaloolane Andres Adamson.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Andres Paas – vabandust, tema prototüüp Peeter Hansen ikka – maksis 1872. aasta kevadel Albu mõisnikule Alexander von Lilienfeldile Tammsaare-Põhja (romaani Vargamäe Eespere) talu eest käsiraha 700 rubla ja kolis varsti pärast seda tallu sisse. Kogu ostuhind oli 2325 rubla, viiendiku kuni kolmandiku ettemaks ja ülejäänu tasumine osakaupa oli tavapärane.

Ent talude päriseksostmine nii seal Põhja-Kõrvemaal Albu vallas Järva maakonnas kui ka laiemalt Eestimaa kubermangus oli alles algusjärgus. Lõuna-Eestis – Liivimaa eesti osas – toimus murrang juba varem. Sest esiteks oli seal aadel tänu oma kirjumale koosseisule vähem monoliitne kui Eestimaa rüütelkond, ei esindanud nii põliseid traditsioone, privileege ja seisuslikku arrogantsi kui too ning oli tänu Riia suurlinnast mõjutatud kiiremale majandusarengule muutustele altim. Teiseks oli seal palju kroonumõisaid, kus Vene riigivõim talude päriseksmüügi soodsamatel tingimustel ära korraldas. See innustas ka eramõisate talupoegi, sest ega see päriseksostmine muidu alul hea mõttena tundunudki – talurahva ideaal oli hoopis kroonu reguleeritud põlisrent. Ning kolmandaks aitas kaasa sealsetele muldadele rohkem sobiva lina suur hinnatõus Ameerika kodusõja ajal ja järel, mil tollase maailma vaat et olulisim kaup puuvill turult pikemaks ajaks sama hästi kui kadus.