Videot jagati Facebookis, küsimata selleks luba selles esinenud täiskasvanult ega laste vanematelt, kuigi lapsed on riiete järgi äratuntavad. Nägusid siiski näha pole. Kommenteerijaid oli palju. Kohalik ajaleht pidas sündmust nii oluliseks, et sellest kirjutatud lugu avaldati esilehel.
Sotsiaalmeedias hulga kommentaare saanud sündmus on seotud väikese eralasteaiaga ning mõjutab praegu selle igapäevaelu: õpetaja on võtnud puhkuse, lapsed ootavad teda ja küsivad tema järele. Looga seotud lapse vanem on asjast teadlik, laps on talle rääkinud, mis tänaval juhtus ja miks ta sakutada sai. Lapse kirjeldus juhtunust ühtib õpetaja omaga. Asja on uurinud ka politsei, kuigi politseisse keegi sel teemal ei pöördunud. Politsei on suhelnud lapsevanemaga, kel pole lasteaiale ega õpetajale etteheiteid.
Sellega võiks sündmuse unustada ja küllap lugejail, keda lugu ei puuduta, see peagi ununebki, sest uudisesid lisandub pidevalt. Iseasi on, millise jälje jätab avalikkuses levitatud süüdistus asjaosalistesse.
Sotsiaalmeedia kärab
Lasteaia juhataja Merike Angerjärv ütleb, et on kurb, kuidas sotsiaalmeedias hakati hinnanguid jagama selle põhjal, mida oli näha, ning õpetaja sai teenimatult suure pahameele osaliseks. Õpetaja käitus juhataja sõnul põhjendatult – järgis teadlikku kasvatusmeetodit, kuidas reguleerida lapse käitumist. Laps kõndis kõnnitee äärekividel ja astus ka sõiduteele, kuigi õpetaja keelas.
«Meie keelamisel on kolm etappi,» ütleb juhataja. Taunimist vääriva käitumise puhul öeldakse lapsele: «Palun, ära tee!» Teisel korral keelab õpetaja rangema häälega, tõstes hääletooni: «Ei tohi, ma ei luba seda, sa võid auto alla jääda!» Ja kui sellest ei piisa, siis õpetaja tegutseb, et olukord lõppeks.