Neeme Raud: Ahistaja Anna

Ettevaatust! Ahistajad! Foto: TOOMAS HUIK/PM/SCANPIX BALTICS

Ma ei oleks eales arvanud, et Anna Pihl, see väike ja graatsiline naisajakirjanik osutub seesuguseks kurjategijaks! Teleekraanil, otsesaates ja kogu Eesti ees! Julmalt ühte valget keskealist meest valede ja pooltõdede pärast nurka ajada!

Tänu Anna kuritegeliku loomuse ilmsikstulekule on paljastatud terve ahistajate võrgustik, kelle ohvrid nuuksuvad avalikult: #MeToo! Eesti puhul on eriti jube see, et ahistamine on meil siin, kultuuris, kus ei ole nais- ja meessugu, häbitult biseksuaalse iseloomuga. Kõik ahistatud on eranditult mehed, heteroseksuaalsed mehed, kuid ahistajate seas on peale Anna nii naisi kui ka mehi.

Kes oleks osanud arvata, et muidu nii euroopalikult viks Johannes Tralla elab topeltelu ning stuudioprožektori tuledes veiklevad prillid peidavad kalki kiskjapilku! Ja Andres Kuusk – vagal veel on sügav põhi. Ja siis kõik ülejäänud: Astrid Kannel, Priit Kuusk, Margus Saar, Marko Reikop, Grete Lõbu, neid on veel…

Nagu õigusriigile kohane, kaebasidki Eesti #MeToo! ohvrid Anna ja bi-gängi peale juba organitesse – ministeeriumidesse, nõukogudesse. Seni kurtidele kõrvadele, kuid see ei ole veel lõpp. Kui nad nüüd oma ameerika sõprade poole pöörduvad, soovitavad need ilmselt mängu võtta advokaadid, nagu tegid ja teevad edukalt #MeToo! ohvrid USAs, ning nõuda suurt rahalist kompensatsiooni neile tekitatud sügavate psühholoogiliste armide eest.

Üks ahistatu, teistest aktiivsem, on juba võtnud oma poliitleksikoni ookeani taga edukalt katsetatud fraase: et on parim võimalik Euroopa Liiduga asjaajaja (best ever on selge trumpism) ega usu Eesti riigiasutuste tehtud analüüse (Trump ei usu USA luuret). Teine pilastatute vennaskonna liige nägi eelmisel pühapäeval, kui osa Eesti rahvast, kes ilmselt õigustab ahistajaid, lauluväljakule kogunes, selle taga Ameerikas elavat miljardärist halli kardinali George Sorosit isiklikult.

Kui töötasin Eesti korrespondendina USAs, muutusin igasuguse «meid rünnatakse» retoorika suhtes valimiskampaaniate ajal üsna kurdiks. Kampaaniad ongi Ameerikas verised. Aga kui valimised läbi said, algas seal alati reaalne elu. Varasem viha unustati, sest Valgesse Majja või Kapitooliumi künkale valitud poliitikud pidid nüüdsest hakkama ju Washingtoni salongides põrkuma ning parketietikett ei luba näkku sülitada.