Mul on elus olnud kaks korda kohutavalt häbi eestlaste ees. Siis, kui Tallinna poodide rüüstajad karjusid pronksiööl «Rossija, Rossija!». Ja hiljuti, kui EV kaitsejõududes lauldi Eesti hümni ajal Venemaa hümni. Kes seda küll tegid – tollal ja nüüd? Ei ütle, sest me ei tohi vastandada ja näpuga näidata. Rahvus pole oluline. Ei ole ju? Seda enam, et ei tollal ega nüüd jäänud keegi süüdi.
Eestis elavad inimesed maksavad obrokit Kremli telekanalitele, sest kaabellevi telepakettides määritakse neid meile meie enda raha eest pähe ebamõistlikul hulgal. Ja suur osa eestimaalastest elabki selles kultuuri- ja inforuumis, nii et vahetevahel kaob taju, kus sa üldse asud ja mis kell on. Iga jumala päev kuulda sellest, millised idioodid ja fašistid on ukrainlased ning mitte hakata lõpuks neid vaenama, on jõukohane vaid haritud intelligentsele inimesele. Kuulata päevast päeva üleskutseid minna Kiievini välja ja ähvardusi muuta USA radioaktiivseks tuhaks. Näha, kuidas solvatakse, pekstakse ja visatakse välja föderaalkanalite otse-eetris teisiti arvavaid teisest rahvusest saatekülalisi, kuidas röögib ja rõkkab hungveipingidest stuudiopublik. Kui kõik uudised on kihilised: hea uudis Venemaalt – halb uudis läänest. Et meie oleme kõlbelised ja nemad homod. Et me toitume hästi ja nemad söövad rotte. Et meil on hea ilm ja nendel maavärin. Et meil on täna järjekordne võiduka sõjaga seotud aastapäev ja nemad värisegu, sest «võime korrata». Et meie tark jumal ja juht sõidab suuskadel ja nende valitsejatola jäi lumelaviini alla. Täpselt nagu nõukogude propaganda, ainult tunduvalt räpakam ja kurjem. Eestlased istuvad oma euroremonditud tubades, vaatavad mõnusat sõbralikku «Õhtut» ja neil pole halli aimugi, missugune ajupesu käib seina taga.
:format(webp)/nginx/o/2019/03/31/11912640t1h4439.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2016/11/24/6106071t1h083c.jpg)