Roberta Bühler.

FOTO: Erakogu

Prantsuse lütseumi gümnasist ja õpilasesinduse president Roberta Bühler kirjutab, mis ühendab õpilasi Notre-Dame’iga ning kuidas sündis üleskutse riietuda üleni musta päev pärast kiriku põlengut.

Kõik, kes me siin koolis kunagi esimeses klassis alustasime, mäletame esimestest prantsuse keele tundidest õpiku vasakus nurgas üht joonistust, mis kujutab kaht tohutult laia ja nende vahel üht peenikest torni. Pildi alla on kirjutatud sedasi: «Pariisi läbib jõgi – la Seine. Jõe keskel on kaks saart. Suurema saare nimi on la Cité. Vanas keeles tähendas see sõna linna. Siin saarel sündiski Pariis. Saarel on kuulus kirik – Notre-Dame (tõlkes: meie daam). Nii nimetavad prantslased Jeesus Kristuse ema Maarjat. Notre-Dame tuleb eesti keelde tõlkida: Jumalaema kirik.» Samas peatükis õppisime ütlema prantsuse keeles tänan – merci – ja vabandust – pardon. Järeldused tuleks teha igaühel endal.

Kooli traditsiooniks on kujunenud klassireis Pariisi peale põhikooli lõpetamist. Mäletan, kuidas seisime kambakesti Jumalaema kiriku ees järjekorras ja määrisime üksteisele päikesekreemi peale, et mitte oodates ära põleda. Ja polnud kedagi, kes oleks sundinud meid seal praadima peale meie enda uudishimu. Üleeile uudiseid kuulates ja sõpradega arutledes tundsin kahetsust. Kahetsust, et ei olnud veetnud katedraali külmades ruumides pikemalt aega, et ei olnud käinud tornides, sest teadsin, et tulen siia ühel päeval tagasi, ega osanud aimata, et võib-olla enam ei saa. 

Üleeilne tragöödia andis aga taas alust teadvustada, mis on meie koolis ja kasvatuses erilist. Avaliku meediaga võistleval kiirusel jagati uudiseid katedraalist kõikvõimalikes suhtluskanalites. Värskemaid teateid tõlgiti kohati kiiremini, kui seda suutis Eesti ajakirjandus. Samasuguse kiiruse ja otsusekindlusega sündis ka õpilasesinduse üleskutse riietuda eeloleval koolipäeval tumedasse, mõeldes Pariisi katedraalile. Mõte tunnistati vaikides omaks, ilma et oleks tekkinud ühtegi kahtlevat seisukohta või küsimust. Me kõik tahtsime haavatu pärast oma südameid valutada. 

Tänasel lõpukellaaktusel laulab segakoor abiturientidele juba algklassides pähe õpitud laulu «Sous le ciel de Paris» («Pariisi taeva all»): «Près de Notre-Dame, parfois court un drame, oui mais à Paname tout peut s'arranger» ehk «Jumalaema kiriku juures võib kõike juhtuda, Paname’is (kõnekeeles Pariis) saab probleemid alati lahendatud.»