/nginx/o/2019/04/14/11949124t1h186e.jpg)
Tõik, et Austraalial on võimalus keelduda väljaandmisest ainuüksi põhjendusega, et tegu on Austraalia kodanikuga, võib Assange'i puhul kaasa tuua väga tugeva surve valitsusele just nii talitadagi, kirjutab Lääne-Austraalia ülikooli adjunktprofessor Holly Cullen veebi väljaandes The Conversation.
Briti politsei vahistas 11. aprillil Ecuadori Londoni saatkonna ees ühe Wikileaksi asutaja, austraallase Julian Assange’i, kes oli poliitilise põgeniku staatust taotledes viibinud saatkonnahoones juba ligemale seitse aastat.
Talle on esitatud mitmeid kriminaalsüüdistusi ja taotletud tema väljaandmist, ehkki mitmed tema seisundit puudutavad aspektid ootavad veel lahendamist.
Assange suundus Ecuadori Londoni saatkonda 2012. aasta juunis, kui oli kaotanud viimase edasikaebuse enda väljaandmise vastu Rootsile Euroopa vahistamismääruse alusel. Seejärel süüdistati teda kohtusse ilmumata jätmises.
Saatkonnas viibimise ajal ei saanud Assange’i vahistada, sest diplomaatilised esindused seisavad rahvusvahelise õiguse kohaselt kaitse all, mistõttu politsei ei saa sinna siseneda ilma Ecuadori nõusolekuta. 11. aprillil kutsuti Briti politsei saatkonda Assange’i vahistama. Veel samal päeval leidis kohus ta süüdi olevat ja praegu ootab ta otsust. Kohtusse ilmumata jätmise eest võib tema ees terendada kuni aastane vanglakaristus.
11. aprillil avalikustasid Ameerika Ühendriigid 2018. aasta märtsis esitatud süüdistuse, mille kohaselt Assange sepitses vandenõu aitamaks lekitajal Chelsea Manningil lahti muukida parooli, mis andis talle ligipääsu salastatud dokumentidele, mille seejärel avaldas Wikileaks. USA on taotlenud Ühendkuningriigilt Assange’i väljaandmist, et tema üle USAs kohut mõista.
2010. aastal väljastas Rootsi prokuratuur Euroopa vahistamismääruse, mis taotles Assange’i üleandmist Rootsile, kus teda ootas süüdistus seksuaalses rünnakus, mida mees ise eitas. 2016. aastal küsitlesid Rootsi võimud endiselt Ecuadori saatkonnas viibivat Assange’i videosilla vahendusel. 2017. aastal lõpetasid rootslased asja.
Pärast seda, kui Assange vahistati ja saatkonnast minema toimetati, andis ühe kannatanu advokaat mõista, et võib taotleda prokuratuurilt asja taasavamist, sest süüdistatava kuriteo aegumistähtaeg saabub alles 2020. aastal. 12. aprilli seisuga oligi Rootsi prokuratuur asunud ametlikult asja läbi vaatama ja pole välistatud, et väljaandmistaotlust uuendatakse.
Ühendkuningriik kui Euroopa Liidu liikmesriik (veel!) on kohustatud täitma Euroopa vahistamismäärust. Vahistamismäärust reguleerivad seadused sarnanevad väljaandmislepingutega. Samal ajal ütleb seadus ka seda, et Ühendkuningriik saab ise otsustada, kas täita esimesena Rootsi välja antud Euroopa vahistamismäärus või USA väljaandmisnõue.
Kahepoolsed väljaandmislepingud sisaldavad tavaliselt ühetaolisi vastastikusi kohustusi. Kuid praegust Ühendkuningriigi ja Ameerika Ühendriikide väljaandmislepingut, mis sõlmiti 2003. aastal, on kritiseeritud just asjaolu tõttu, et see lubab Ühendkuningriigil anda isik Ühendriikidele üle kõigest kahtluse ja vahistamiskäsu alusel, ilma et oleks vaja esitada mingeid tõendeid, samal ajal kui teistpidi väljaandmise korral on nõutav «arvatav põhjus».
Suhteline lihtsus, millega Ühendkuningriik saab isikut Ühendriikidele välja anda, on pikka aega Assange’i juriidilisele meeskonnale muret valmistanud. Lepingus ei ole kirjas väljaandmist võimaldavaid süütegusid, küll on lubatud väljaandmine igasuguse mittepoliitilise süüteo korral, mille mõlemad riigid on seadusevastaseks tunnistanud ja mille eest saab määrata vähemalt ühe aasta pikkuse vanglakaristuse.
Spioneerimist ja riigireetmist peetakse selgelt «poliitilisteks süütegudeks», mistõttu USA väljaandmisnõudes ongi piirdutud arvutipettuse süüdistusega. Vandenõu väljaandmist võimaldava süüteo sooritamiseks on kirjas nii Ühendriikide-Ühendkuningriigi lepingus kui ka Euroopa vahistamismääruses (nagu ka, muide, USA-Austraalia väljaandmiselepingus).
Assange võib vaidlustada enda väljaandmise nii USAle kui ka Rootsile (mida ta varem tegigi). Niisuguste asjade arutamiseks võib kuluda kuid või lausa aastaid, eriti kui Assange pöördub Euroopa inimõiguste kohtu poole väitega, et väljaandmine tähendaks inimõiguste rikkumist.
Pidades silmas Assange’i varasemat käitumist ja suurt tõenäosust, et ta mõistetakse kohtusse ilmumata jätmise eest vangi, ei ole välistatud, et ta jääb Briti vanglasse, kuni on ammendanud kõik õiguslikud valikud.
:format(webp)/nginx/o/2019/04/15/11951626t1hcc6e.jpg)
Austraalia kodanikuna on Assange’il õigus Austraalia valitsuse konsulaarkaitsele, mis tähendab, et Austraalia saatkond (Kõrge Komisjon) Londonis peab osutama talle õigusalast abi. Abi ulatus ei ole siiski jäigalt sätestatud ning ei välisminister Marise Payne ega peaminister Scott Morrison pole avalikustanud üksikasju, tuues põhjenduseks, et asi on kohtu käes.
Võimalik on variant, mille puhub Assange kannab ära karistuse kohtusse ilmumata jätmise eest ja seejärel saadab Ühendkuningriik ta Austraaliasse. Siis võib USA nõuda Austraalialt Assange'i väljaandmist vastavalt USA-Austraalia väljaandmislepingule. Tõenäoliselt vastavad USA süüdistused lepingu sisule, isegi kui neid ei ole seal otsesõnu kirja pandud.
Samamoodi Ühendkuningriigi ja Ühendriikide lepingule ei hõlma USA-Austraalia leping poliitilisi süütegusid ja välja antud isiku üle tohib kohut mõista ainult väljaandmisnõudes toodud või sellega seotud süüteos, kindlasti aga mitte süüteos, mida leping ei puuduta. Lisaks sätestab leping, et Austraalia ja USA võivad oma kodaniku teisele poolele välja anda, kuid ei ole kohustatud seda tegema. Tõik, et Austraalial on võimalus keelduda väljaandmisest ainuüksi põhjendusega, et tegu on Austraalia kodanikuga, võib Assange'i puhul kaasa tuua väga tugeva surve valitsusele just nii talitadagi.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
/nginx/o/2019/04/17/11957955t1h470e.jpg)