Jumalaema kirik Pariisis.

FOTO: Vello Jaska

Jumalaema kirik Pariisis seostub ülestõusmispühadega. See oli aeg, mil Île Saint- Louis’l asuvas Berthillonis ilmus müügile teatud tüüpi maasikajäätis ja me​ käisime seda tütrega ostmas, kirjutab kirjanik Tiit Aleksejev. 

Tütar, kes ei käinud toona veel kooliski, teadis, et​ jäätisekohvik on Saint-Micheli metroojaamast alguse saava palverännu lõpppunkt, ta oli rõõmus ja teekonnaks valmis. Ja see teekond viis Jumalaema kirikust​ mööda.

Kirik, mis oli teiste palverändurite jaoks sihtpunkt, oli meie jaoks​ vahepeatus. Me vaatasime teda eemalt. Alates Saint-Micheli kaldapealselt, on​ võimatu Jumalaema kirikut mitte vaadata. See ehitis on lihtsalt niivõrd suveräänne. Aga ta ei suru end peale, ta kehtestab end teistmoodi. Ning Eugène​ Viollet-le-Duci ümberehitustööd 19. sajandil ei ole siin midagi muutnud. Algne​ idee on kohal ja võimalik, et selles idees peitub läänemaailma üks ilusamaid​ saavutusi. Midagi, mis teeb ühtaegu kergeks ja tugevaks. Mis avardab, mitte ei​ piira. Jumalaema kiriku põlemine tõi selle kõik koju kätte. Nii, kerguse, hapruse​ kui tugevuse. Selle, mis meid prantslastega ühendab.​

*​

Gootika on liikumine ülespoole. Ülestõusmine.​

*​

Kirjanik Tiit Aleksejev on elanud Pariisis 1999-2003.