:format(webp)/nginx/o/2019/03/04/11840975t1hff55.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2011/11/08/824980t1he04f.jpg)
Jumalaema kirik Pariisis seostub ülestõusmispühadega. See oli aeg, mil Île Saint- Louis’l asuvas Berthillonis ilmus müügile teatud tüüpi maasikajäätis ja me käisime seda tütrega ostmas, kirjutab kirjanik Tiit Aleksejev.
Tiit Aleksejev: läänemaailma üks ilusamaid saavutusi (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tütar, kes ei käinud toona veel kooliski, teadis, et jäätisekohvik on Saint-Micheli metroojaamast alguse saava palverännu lõpppunkt, ta oli rõõmus ja teekonnaks valmis. Ja see teekond viis Jumalaema kirikust mööda.
Kirik, mis oli teiste palverändurite jaoks sihtpunkt, oli meie jaoks vahepeatus. Me vaatasime teda eemalt. Alates Saint-Micheli kaldapealselt, on võimatu Jumalaema kirikut mitte vaadata. See ehitis on lihtsalt niivõrd suveräänne. Aga ta ei suru end peale, ta kehtestab end teistmoodi. Ning Eugène Viollet-le-Duci ümberehitustööd 19. sajandil ei ole siin midagi muutnud. Algne idee on kohal ja võimalik, et selles idees peitub läänemaailma üks ilusamaid saavutusi. Midagi, mis teeb ühtaegu kergeks ja tugevaks. Mis avardab, mitte ei piira. Jumalaema kiriku põlemine tõi selle kõik koju kätte. Nii, kerguse, hapruse kui tugevuse. Selle, mis meid prantslastega ühendab.
*
Gootika on liikumine ülespoole. Ülestõusmine.
*
Kirjanik Tiit Aleksejev on elanud Pariisis 1999-2003.