/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2019/04/16/11955675t1h11cf.jpg)
Pariisi Jumalaema kiriku põleng on tragöödia, kuid see ei ole kuulsa katedraali lõpp. Maailma ja Euroopa ajaloost võib tuua hulga näiteid sarnaste suure kultuurilise ja ajaloolise väärtusega hoonete uuestisünnist.
Juhtkiri: tragöödiad liidavad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sakslaste mürsud purustasid Esimeses maailmasõjas samuti ühe prantsuse kultuuris olulise sakraalehitise – Reimsi katedraali –, kuid kirik ehitati pärast sõda uuesti üles. Samamoodi kannatas Teise maailmasõja ajal tugevalt Londoni Westminster Abbey, mida tabasid lennukipommid. Praeguseks on see taastatud aga nii, et sõjahaavu pole peaaegu võimalik märgatagi. Korduvalt on hävinud ka kuulus Magdeburgi toomkirik Saksamaal. Ometi pole see tähendanud lõppu saksa rahva jaoks olulistele sümbolitele, näiteks keiser Otto I hauale, mis on päästetud nii sõja kui ka hävingu eest. Ka kirik ise on alati üles ehitatud ning troonib praegu majesteetlikuna linna siluetis.
Näiteid võib tuua ka Eestist – kui vaatame Tallinna kirikutorne, siis tasub silmas pidada, et needki on mitu korda tules kannatada saanud ja uuesti üles ehitatud. Vanemad ja keskealised inimesed mäletavad, kuidas kaheksakümnendatel taastati Nigulistet. 1982. aasta tulekahju algas samuti siis, kui kirik oli remondis.
«Kõige hullem on ära hoitud, kuid lahingut ei ole veel võidetud,» lausus Prantsusmaa president Emmanuel Macron pärast Jumalaema kiriku põlengu kontrolli alla saamist. Ühtlasi lubas ta alustada katedraali taastamiseks riiklikku rahakogumiskampaaniat. Prantsusmaa sümboli põleng ja selle taastamine on Macronile kahtlemata katsumus. Arvestades aga viimase aja meeleavaldusi, on see võimalus rahvast ühendada. Midagi pole teha: tragöödiad liidavad.
Meid eurooplaste ja inimestena ühendavad võimsad sümbolid isegi siis, kui me ise suured kirikuskäijad ei ole.
Juba on Notre-Dame’i taastamisele õla alla pannud paljud organisatsioonid, ühendused ja eraisikud. Kokku on lubatud annetada sadu miljoneid eurosid. Tuntud moebrändide ja äriimpeeriumide omanikudki on tõotanud katedraali taastamiseks oma kukrut kergendada: François-Henri Pinault lubas panustada 100 miljonit eurot ja Bernard Arnault’ 200 miljonit. Abikätt pakuvad ka Jaapan ja Läti – kui tuua vaid mõni näide –, mis kinnitab, et Jumalaema kiriku häving ei puuduta ainult prantslasi, vaid ilmselgelt on tegu kogu maailma kultuuriaardega.
Nõnda näeme, et meid eurooplaste ja inimestena ühendavad võimsad sümbolid isegi siis, kui me ise suured kirikuskäijad ei ole. Euroopa kultuuri kristlike juurte kivisse raiutud näiteid on kõikjal, gooti stiilis pühakodasid leiab Sitsiiliast kuni Soomeni.
«Jumalaema kiriku põleng annab hindamatu kahju kõrval ka hindamatu õppetunni – kriis võib tabada absoluutselt igal hetkel ja igaüht, ja me peame selleks valmis olema,» kirjutab päästeameti peadirektor Kuno Tammearu tänases lehes.
Kuid mis siis, kui mõni ainulaadne hoone ei hävi nõnda, suure pauguga, kogu maailma tele- ja fotokaamerate ees? Kui palju mõtleme kasvõi nendele Eesti maakohtades võssa kasvanud kirikutele ja kabelitele või varemetes mõisa- ja taluhäärberitele, mille lõpp ei saabunud ühe šokeeriva sündmusena, vaid mis lihtsalt on vajunud unustusse ja lagunevad? Jah, kriisideks tuleb valmis olla, aga ka muul ajal peaksime olema head peremehed omal maal.